Ainuüksi naiseks olemisest volikogusse pääsemiseks ei piisa (1)

NAISTE SEAS: Mari Soots (paremal kollases) ütleb, et naised on vähemalt Pihtla volikogus meestega vägagi võrdsed. ARHIIV

NAISTE SEAS: Mari Soots (paremal kollases) ütleb, et naised on vähemalt Pihtla volikogus meestega vägagi võrdsed.
ARHIIV

Alles mõned nädalad tagasi hoidis kõigi meeli ärevil presidendivalimine. Kõlavad pealkirjad rääkisid Eesti esimesest naispresidendist. Enamasti rõhuga sõnal “naine”.

Tänapäevases sooneutraalsuse hulluses rõhutatakse pidevalt, et tegelikult ei tohi mehel ja naisel vahet teha. Kuid kas seda vahet siis tõesti rõhutatakse? Saarte Hääl küsis tosinalt õrnemast soost vallavolinikult, kas naised võimu juures on siis mingi eriline nähtus.

Soov kaasa lüüa

“Ma olen nii iidammune olija, et isegi ei mäleta enam, mis ajast see volinikuks olemine hakkas,” ütleb Orissaare vallavolikogu liige Ingrid Holm. Et esimesena saab selles loos sõna Orissaare volinik, pole juhus, sest just Orissaares käib kord kuus koos Saaremaa ja ehk ka Eesti kõige suurema naiste osakaaluga volikogu. Üheteistkümnest volinikust koguni kümme on naised.

Holm meenutab, et kui tuntud orissaarlane Arvi Lopato teda aastaid tagasi kandideerima kutsus, siis läkski nii, et ka kõikidel järgmistel valimistel on ta taas nimekirjas olnud. Ingrid kinnitab, et ise pole ta ennast kunagi kuskile pakkunud. Kogu aeg kutsutakse. Ikka kandideerib ja siis valitakse jälle tagasi.

Teine selline “eluaegne” on Mustjala volikogu esimees Malve Kolli. Ta on olnud volinik kõik koosseisud. Ütleb, et tuli koolidirektorina volikogusse just kooli pärast. Samamoodi sattus Lääne-Saare volikogusse Lümanda kooli direktor Liia Raun. “Koolis on meil ikka olnud see tava, et direktor kandideerib volikogusse,” räägib Raun.

Kuigi näiteks sünnipäevale pole viisakas ennast ise kutsuda, siis valimistel on enda väljapakkumine väikeses vallas suisa õnnistus. Angela Mäeots Valjalast ütleb ausalt, et tema tahtis ise vallaelus kaasa rääkida ja läks otsis endale sobiva valimisliidu. Leidis ka.

Kaks korda volikogusse kuulunud Kaidi Ottis Salmelt tunnistab, et tema tuli mandrilt koju tagasi ja tahtis kohalikus elus kaasa rääkida. Sellised soovid ei jää märkamata. Samamoodi tunnistab Torgu volinik Kaire Müür, et kohalikus elus kaasarääkimise tahe oli suur. Oleks olnud ka patt endist vallasekretäri ja tema teadmisi niisama minema lasta. Tehti ettepanek ja nüüd on ise Lääne-Saare vallas töötav Müür Torgu vallavolinik.

Veel üks näide sellest, et tegusad inimesed kohalikus elus kaasarääkimisest niisama ei pääse, on Pöide volikogu esimees Marina Treima. Kui ta oma preestrist abikaasaga Pöidele kolis, ei läinud kaua aega, kui Marinale tehti ettepanek kandideerida ja nüüdseks on temast saanud üks suuremaid arutlejaid sellel teemal, kas üheks vallaks ühinemine on ikka niisugune lust ja lillepidu, kui lubatakse.

Orissaare perearst Elo Lember tundis suisa moraalset kohustust volikogusse minna. Mõnigi lugeja ilmselt veel mäletab, et eelmise volikogu ajal toimus Orissaares Lemberi eestvedamisel pikett, kus avaldati meelt spordijuht Kaire Nurja lahkumise pärast. Suhted vallas polnud päris korras. Juba siis, olemata veel liige, käis Lember volikogus tarmukalt aru pärimas.

Pihtla perearst Mari Soots ütleb, et teda kutsuti kandideerima eelmisse volikogusse. Tunnistab, et eks toona taheti natuke võimu kõigutada ka. Paleepööret ei toimunud, aga Soots on volikogus juba teist koosseisu.

Täispikk reportaaž ilmus laupäevases Saarte Hääles

Print Friendly, PDF & Email