Võhmal väärtustatakse ühisjahte

OTSUSTAJA: Toivo Lõhmus ütleb, et ühisjahi juht on nagu kapten laevas, kelle sõna peavad kõik jahilised aktsepteerima – ole sa kasvõi president. MAANUS MASING

OTSUSTAJA: Toivo Lõhmus ütleb, et ühisjahi juht on nagu kapten laevas, kelle sõna peavad kõik jahilised aktsepteerima – ole sa kasvõi president.
MAANUS MASING

Võhma jahiselts toimetab suhteliselt väikese pindalaga jahipiirkonnas, mida aga tänu metsarikkusele on õnnistatud arvukate ulukitega, kelle küttimiseks korraldatakse aasta jooksul arvukalt ühisjahte.

Võhma jahiselts tegutses iseseisvana juba nõukaajal, kuid kohalike jahimeeste arvu vähenedes liideti selts Saare EPT jahiseltsiga. Uuesti sai selts iseseisvaks 1995. aasta 29. aprillil.

Kui alguses oli seltsis 30 meest, siis tänaseks on liikmete arv kasvanud 42 kütini, kelle hulgas on ka üks naisterahvas. Võhma jahiseltsi juhatuse esimees Toivo Lõhmus ütleb, et seltsi optimaalne liikmeskond ongi neljakümne ümber, kuna Võhma jahipiirkond on suhteliselt väike.

Liikmete keskmine vanus on 50 aasta ringis, vanim liige on 86-aastane Hugo Meri, kes pole väärikale eale vaatamata siiani jahilkäimisest loobunud. “Oleme vananev selts,” tunnistab Lõhmus. “Kui ma ise 35-aastaselt seltsi juhi kohale asusin, oli suur osa seltsi liikmeid minuvanused. Noori on aga vähe peale tulnud ja keskmine vanus on ühes liikmete vananemisega kogu aeg tõusnud,” selgitab ta.

Vanadel küttidel on jahipidamine nõnda tugevasti veres, et nad ei jäta seda enne, kui elupäevad lõpevad. Viimastel aegadel on seltsi igal aastal lisandunud siiski ka mõni uus liige. Eelistatud on jahimeeste endi järeltulijad ja kohalikud maaomanikud. Kandidaadi katseaeg on üks aasta, mille jooksul tuleb jahtidel osaleda relvata. Liikmeks võtmise otsustab üldkoosolek lihthäälteenamusega.

Lõhmuse sõnul on väga aktiivseid seltsi liikmeid 10–15, aga on ka neid, kes maksavad küll liikmemaksu, kuid jahtidel ei osale.

Väike, aga ulukirikas

Võhma jahipiirkond on pindalalt üsna väike, kaheksa ja poole tuhande hektari suurune. Umbes 2500 hektarit jahipiirkonna maadest kuulub Riigimetsa Majandamise Keskusele, kellega seltsil on jahimaade kasutamise leping.

Väiksusele vaatamata on jahipiirkonna ulukiressurss hea. Põhjuseks soodsad looduslikud olud – suur osa jahialast on kaetud männi- ja kuusemetsaga. Seetõttu pole seltsil ka probleeme määratud laskelimiitide täitmisega.

Tänavusel jahiaastal on Võhma jahiseltsil kohustus minimaalselt küttida 12 põtra, 33 punahirve, 35 metskitse ja 121 metssiga. Selle nädala alguse seisuga oli lastud 9 põtra, 9 hirve, 58 metssiga ja 25 metskitse.

“Hirvede poolest oleme päris rikkad, suured metsamassiivid soodustavad tema arvukuse kasvu. Samas kipub ta minu kogemuse järgi põtru jahipiirkonnast välja tõrjuma,” sõnab Lõhmus. Ta nendib, et hirvede arvukuse kasv tähendab ühtlasi ka loomade tekitatud kahjude suurenemist. Ka Võhma seltsile on nad peavalu tekitanud – möödunud aastal tuli jahimeestel RMK-le hüvitada üks kahjustatud 0,9 hektari suurune männinoorendik. Selts maksis kinni uued istikud ja pani need talgute korras oma jõududega ka maha. Üldiselt on Lõhmuse sõnul tänapäeval igal seltsil juba kogutud mingi fond võimalike kahjude hüvitamiseks.

Maaomanikega on läbisaamine seltsi juhi kinnitusel hea. Põhiliselt ongi Võhma jahipiirkonnas murekohaks juba viidatud hirvede, kitsede ja põtrade himustatud metsanoorendikud, kuna teraviljakasvatajaid ümbruskonnas pole.

Mõni aasta tagasi murdsid sealkandis hundid ka lambaid, kuid viimase aasta jooksul pole Võhma jahialal murdmisi enam olnud ega ka hunte nähtud.

Kiskjatest rääkides on Võhma jahipiirkonnas lisaks hundile liikumas haruldane ilves ja sellest aastast ka šaakal. Eelmisel aastal lasti jahialal üks hunt, kolme aasta eest tervelt viis. Linnujahti Võhma mehed eriti ei pea. Väikeuluki laskeload on väljastatud paarile mereäärsele maaomanikule, selts ise on tänavu võõrustanud üht soome linnujahimeest.

Igal aastal on Võhma mehed lasknud ka medaliväärilisi trofeesid. Viimasel ajal küll enamasti pronks- ja hõbemedaleid. “Küllap on meil ka kuldseid sarvi liikumas, aga vanad pullid on targad ja niisama lihtsalt ennast ei näita,” muigab Lõhmus.

Küll on Võhma jahimeestel põhjust uhkust tunda edukate esinemiste üle maakondlikel kokkutulekutel. Üldarvestuses on pidevalt oldud esikuuikus, korduvalt ka esikolmikus. 2009. aastal korraldas selts ise Pangal kokkutuleku.

Erilise väärtusena toob seltsi esimees aga välja ühisjahtide pidamise. “Meie korraldame neid väga tihti ja ikka sellepärast, et kõigil oleks võimalus väärtuslikke trofeesid küttida. Ka 60–70-aastastel meestel, kes lasketornis enam külmetada ei taha,” selgitab ta.

Jahimaja peaaegu valmis

Seltsi üks kõige populaarsemaid ettevõtmisi on traditsiooniline kolmepäevane aastalõpu ühisjaht, mida peetakse pärast jõuluaegse jahirahu lõppu aasta kõige viimastel päevadel. Siis on enamik mehi kodus ja nad püüavad alati just sellest jahist osa võtta. Meeleolukad on ka jahihooaja lõpetamised märtsikuus. Lõhmus lisab, et Võhma seltsi liikmetel on hea tava kogu aasta jooksul osaleda seltsi ühiskondlikes ettevõtmistes ja talgutel.

Viis aastat on Võhma kütid ehitanud oma jahimaja, mis oli plaanis pidulikult avada juba sel sügisel, aga mõningate väiksemate tööde pärast lükkub see sündmus tulevasse aastasse. Toetust on ehituseks saadud nii LEADER-programmist kui ka Mustjala vallalt, kuid üle poole vajalikust rahast on tulnud seltsilt endalt ning hangitud kütitud ulukite müügist, liikmemaksudest ja jahituristide võõrustamisest. Viimaseid võtab selts vastu vähe, kaks gruppi aastas. Aga seakatku tõttu on nendegi huvi vähenenud.

Kui seltsi tulevikku vaadata, siis on üks olulisemaid eesmärke Lõhmuse sõnul kindlasti noorte jahimeeste kasvatamine, teine suund aga seltsi jahimaja edasiarendamine, et seal saaks mõne aja pärast hakata ka oma tooteid valmistama. “Mehed on tublid, meil on väike, aga ühtehoidev seltskond,” kiidab seltsi juht kaaslasi.


Ühisjaht annab võimaluse kõigile

Möödunud aastal korraldas Võhma jahiselts kokku viie kuu jooksul, oktoobrist veebruarini, 33 ühisjahi päeva. “Me tahame, et jahil oleks rohkem rahvast ja et rohkem jahimehi saaks käe valgeks. Kord on ühed kütiliinis, teised ajus, siis jälle vastupidi,” selgitab Toivo Lõhmus.

Ühisjaht on ka mõnus ühine ettevõtmine. Hommikul kogunetakse jahimaja juures, rüübatakse kohvi ja lepitakse plaan kokku. Siis käiakse metsas, lõuna ajal süüakse suppi ja seejärel tehakse veel teine aju. Õhtul jagatakse jahisaak ja istutakse lõpuks ühise laua taha.

Ajujaht on reeglina efektiivsem kui varitsusjaht. Varitsusest laseb kütt heal juhul ühe looma, ühisjahil võidakse aga tabada kümmekond suurulukit. Muidugi võib juhtuda, et tulemus on ka ümmargune null – osa loomi pöörab enne kütiliinini jõudmist tagasi ja pageb ajajate vahelt minema, lisaks ei pruugi püssimehed ulukile alati ka pihta saada.

Kui kõikidest reeglitest ja ohutusnõuetest kinni pidada, on ajujaht, kus osaleb palju inimesi, üsna turvaline. Kuid kuna mängus on relvad, on õnnetuste oht siiski olemas.

Print Friendly, PDF & Email