Lõpuks saab jaks otsa

“Paratamatult tuleb päev, mil pead oma puudega täiskasvanud lapse hooldekodusse andma,” tõdeb puudega tütre ema, Jõgevamaal elav saarlane Riina Rand.

Hooldasin ja kantseldasin puudega last üksi 19 aastat. Seda ei mõistetud, sain sageli kaasinimeste üleoleva suhtumise ja kriitika osaliseks – et olen oma lapsega kuri, ei oska temaga ümber käia. Valla eelmine, agronoomiharidusega sotsiaalametnik heitis ette, et kulutused mu lapsele on kole suured – suuremad kui teistel haigetel lastel.

Kui Elizabeth hakkas saama 18-aastaseks, algasid mu vastu rünnakud tütre eestkoste osas. Vallavalitsus tahtis, et eestkostja oleks mingisugune mittetulundusühing. Mina polnud sellega nõus (Sel teemal ilmus 8. veebruari Eesti Päevalehes uudis “Vald pöördus puudega tüdruku pärast kohtusse. Kellel on õigus tema eest otsustada?” – toim.)

Märtsis tööle asunud uus sotsiaalametnik õnneks mõistis minu olukorda, kuidas ma üksi puudega last kasvatan.

Elizabethil on sünnitrauma. Tema sünnikaal oli suur, tema kolju ja aju said sünnitusteedes muljuda. Lapse nahatoon sündides oli sinakas-rohekas. Kui ta oli kolmeaastane, tehti talle geenianalüüs, mis näitas, et pärilikku haigust ei ole. Kõndima hakkas Elizabeth 4 aasta ja 3 kuu vanuselt. Ta liigub aeglaselt, sest oskused ja keha ei jõua järele. Puberteedieaga kaasnes Elizabethil vaimne taandareng, juba kolm aastat on ta nagu väike laps. Elizabeth räägib, aga ta kõne pole kuidagi seotud käesoleva hetkega, tal on uitlaused ja -mõtted. Tänavu lõpetas Elizabeth kooli. Pärast seda veetis ta üheksa päeva mandril perekodus, seejärel seitse päeva ühes pansionaadis.

Tänavu septembris tulin Elizabethiga Kuressaarde Meri spaasse protseduuridele, kus käisime ka möödunud aastal. (Püüdsin lapsega neli korda aastas käia taastusraviprotseduuridel – kahe korra eest tasus riik, kahe korra eest tuli meil endal maksta. Riigi rahastatava taastusravi järjekorrad on aga väga pikad.) Meisse suhtuti ääretult sõbralikult ja abivalmilt. Saaremaal on meisse – minusse ja Elizabethi – suhtutud hoopis paremini kui Jõgevamaal.

Siis aga juhtus, et kukkusin kokku – ilmselt suure pinge tõttu. Olin Elizabethiga, kes öösiti sageli ei maga, pidevalt koos olnud 40 päeva järjest. Jäin haigeks. Mul on skisofreenia, hoian tablettidega oma tervist kontrolli all.

Kui tagasi koju Jõgevamaale jõudsin, hoolitses mu eest lahke sotsiaalametnik, tõi mulle kolm korda päevas toitu. Tema viis mu Jämejala psühhiaatriakliinikusse ja Elizabethi Karula hooldekodusse. Haiglas öeldi mulle, et kui jään oma lapsega kokku, on tulemuseks kaks invaliidi – Elizabeth ja mina.

Sestpeale lasksin Elizabethist lahti. Ma ei võta teda enam koju tagasi – see on minu, mu poja, isa ja õe ühine otsus. Praegu elab Elizabeth Kose hooldekodus.

Tunnen, et saan oma eluga paremini hakkama. Mul ei ole enam nii palju muret ja vaeva, kodus toimetada on palju rahulikum. Elizabethi ma hooldekodus vaatamas käinud veel ei ole. Talle on praegune olukord uus, las ta harjub.

Elizabethi kohatasu hooldekodus kaetakse pensionist ja puuetega inimestele mõeldud toetusest. Puudujääva osa katab omavalitsus.

Mõtlen sellele, kuidas teised oma täiskasvanud lapsi hooldavad emad hakkama saavad – kord tuleb niikuinii see päev, mil laps on vaja hooldekodusse anda. Sest lõpuks saab hooldaja jaks lihtsalt otsa.


KOMMENTAAR

Tõnu Prei, puudega lapse vanaisa:

Olles vanaisana ise samasuguse olukorraga väga lähedalt kokku puutunud, saan Riinast täiesti aru. Puudega lapse kasvatamine, tema eest hoolitsemine on lapse vanematele, kõigile tema lähedastele tohutu vaimne ja füüsiline koormus. Nii vaimse kui füüsilise puudega lapse abistamiseks tuleb valmis olla kõik 24 tundi ööpäevas. See pole kerge ega odav suurele toetavale perelegi, saati siis ühele inimesele. Puuetega inimeste tööturule sundsaatmise asemel võiks valitsus parem mõelda sellele, kuidas aidata puudega last 24/7 hooldavat lapsevanemat nii, et temagi oma töövõimet sootuks ei kaotaks.

Kuid tegelikult ei ole ka hooldekodu puudega inimesele mingi ideaalne lahendus, see on pigem nagu katkiste asjade hoiukoht. Jah, personal võib olla hooliv, aga taastusravi ja arendava tegevuse jaoks raha napib. Elame tehnoloogiaajastul, aga sellele, kuidas aidata inimesel puudest lahti saada või vähemalt puude mõju  vähendada, ei mõtle meil minu meelest keegi.

Print Friendly, PDF & Email