Milline on pilt linna haridusmaastikul? (4)

“Kui püüaks Kuressaare hariduspilti arendades ja koolivõrku korrastades võtta fookusesse just sisu ja küsida, kuidas suudame lapsele pakkuda parimat haridus- ja arenguteed?” kirjutab Kuressaare abilinnapea Tiia Leppik.

Parafraseerides klassikuid: kui ma 1. septembril koole-lasteaedu tervitama jõudsin, oli tarkusepäev juba alanud… Ja võis vaid nentida, et uueks kooliaastaks ollakse valmis, õpetajad olemas ja remont lõppenud. Nüüd on ehk nii lapsed kui ka õpetajad jõudnud uue olukorraga harjuda ja võib julgelt öelda, et uus kooliaasta on hoo sisse saanud.

Suurimaid muutusi tunnetasid kindlasti kooli- või lasteaiateed alustanud lapsed ja nende vanemad. Neid peresid, kust lapsi tänavu esimesse klassi saadeti, on rohkem kui viimastel aastatel – suisa üheksa klassikomplekti jagu ja ühtekokku 216 last. Valdav osa neist lastest on oma haridusteed alustanud Kuressaare lasteaedades ja on loogiline, et haridusteed ka jätkatakse Kuressaares.

Sujuv üleminek lasteaiast kooli on vaatamata selle teema fookuses olekule siiski veel paljudele lastele keerukas. Siin saavad esimesed toetajad olla ikka õpetajad ja lapse pere.

Koostöö juba esimestest päevadest koolis (veel mõjusam, kui juba enne kooliaasta algust), vastastikune usaldus ja tihe suhtlus aitavad üleminekuraskusi leevendada.

Raamist tähtsam on sisu

Ka kooli- ja õppekorralduslikult on otsitud ja leitud viise laste paremaks kohanemiseks koolis. Arenguid on, mõnes koolis rohkem, teises vähem. Tundub, et lõpliku harmoonia jaoks ootame ka riigi regulatsioone, ühist haridusseadust ja kogu haridusteed hõlmavat õppekava.

Mis ootab aga tänaseid 1. klassi koolijütse ees? On vanemaid, kes valivad kooli klassijuhataja järgi, on neid, kes valivad kodu lähedase kooli, või siis kooli, mille nad ise lõpetanud on. Samuti on peresid, kes valivad 1. klassiga koos ka gümnaasiumi. Ei saa öelda, et üks valik on õige ja teine vale, küll aga võivad muutused, mida aeg sel perioodil kaasa võib tuua, teha meie valikutes korrektuure.

Kuressaare haridusmaastik on aegade jooksul muutunud: koole on ühest hoonest teise kolitud, nimesid vahetatud, koole on juurde ehitatud ja ka suletud. Kõik otsused on tehtud omas ajas ja vastavalt oludele, aga ikka parima tulemuse nimel. Loodan, et nii areneb ka praegune Kuressaare hariduspilt – mitte muutuste enda pärast, vaid sisu ja laste arvu silmas pidades.

Aasta alguses toimunud huvihariduskonverentsil esines ka jalgpalli eestvedaja ja oma lastele kodus kooliharidust pakkuv Aivar Pohlak, kes tundis muret, et tänapäeva Eestis on kahjuks paljudes valdkondades liiga palju keskendumist raamile, sisu kipub jääma tahaplaanile. Kehtestatakse norme ja ollakse seisukohal, et üks mudel sobib kõigile. Aga kui see ei ole nii?

Kui püüaks Kuressaare (äkki nüüd juba ühist Saaremaad silmas pidades) hariduspilti arendades ja koolivõrku korrastades võtta fookusesse just sisu ja küsida, kuidas suudame lapsele pakkuda parimat haridus- ja arenguteed? Ikka silmas pidades, et vaid kvaliteetne ja hooliv haridus on väärtuslik.

Meie pilt ei saa kunagi valmis, ikka on vaja veel täiustada, kohandada, arendada, uuendada. Kuressaare kahe viimase aasta rahulolu-uuringud annavad kohalikule haridusele arvestatavalt kõrged punktid, aga pideva arendamiseta me seda saavutust hoida ei suuda – elu ümberringi muutub iga päevaga.

Laps vajab ruumi

Muudatusi Kuressaare haridusmaastikul on kindlasti vaja. Kas või õpilaste arvu suurenemise tõttu. Koolis on ka sel aastal õpilaste arvu kasv suurusjärgus +80 ja kogu õpilaste arvu kasv on toimunud praktiliselt põhikooli osa arvelt.

Üle-eestilises kontekstis on haridus- ja teadusministeerium seadnud eesmärgi viia üldhariduskoolide kasutatav pind õpilase kohta ilma õpilaskodu ja spordipaikadeta 2020. aastaks võimalikult 10 m2 lähedale. Praegu vastab sellele kriteeriumile vaid alla kolmandiku üldhariduskoolidest. Võrdluseks: Kuressaare üldhariduskoolides (välja arvatud täiskasvanute gümnaasiumis) oli ruutmeetrite arv õpilase kohta juba eelmisel õppeaastal 7–8, mis ühtpidi, majanduslikust aspektist on kindlasti soodne ülal pidada, teisalt on aga laste õpikeskkonda juba negatiivselt mõjutamas. Lisaks toob ruumipuudus välja uusi probleeme näiteks koolisööklate mahutavuse osas ning ülekooliliste ürituste, kehalise kasvatuse ja rütmikatundide korraldamisel. Kutsun kõiki kogukonna liikmeid üles arutlema, millise raamiga ja millise sisuga hariduspilti me oma lastele näidata ja pakkuda soovime, ning oma ideid ja mõtteid ka linna haridusosakonnaga jagama.

Üks hariduse osa on alusharidus, mida sel aastal omandab Kuressaares 870 last. Koos üldharidusega liigub edasi ka alusharidus. Kuigi uue õppekava ja õpikäsitluse muudatuse jõustamine jäävad aastate taha, siis rakendamise osas arenemisvõimalusi veel jagub, seda nii uute projektide lõimimise kaudu kui ka töökorralduslike muudatuste tõttu.

Lasteaiad, kes ei ole liitunud programmiga “Kiusamisest vabaks” või tervist edendavate lasteaedade võrgustikuga, on pigem erand. Üha enam korraldatakse ringi lasteaedade personali tööd: minnakse üle ühe õpetaja süsteemile, koondatakse lasteaedu ühise juhtimise alla või tsentraliseeritakse toitlustamist.

Usun ja loodan, et lasteaiad on uusi töökorralduslikke muudatusi tehes need enda jaoks korduvalt läbi mõelnud. Minu jaoks on siin üks olulisemaid küsimusi, mil moel ja kuivõrd saavad sellest muudatusest tuge lapsed.

Meil suureneb iga aastaga erilist lähenemist vajavate laste arv nii lasteaias kui ka koolis. Ennekõike peaks võtmesõnaks olema nende ja kõigi teiste laste kasvu- ja õpikeskkonna ning võimetekohase õpetamismeetodi võimaluse loomine.


KOMMENTAAR

TÕNU ERINTõnu Erin, Kuressaare Vanalinna kooli direktor:

Ei saa millelegi vastu vaielda. Mõlemad on olulised, nii raam kui ka sisu. Rääkides raamist, siis Vanalinna koolis on juba praegu 370 õpilase puhul pinda 5,8 m2. Kui maja maksimaalselt täita ja panna kõigisse klassidesse 24 õpilast, siis tuleks pinda vaid 5 m2. Mulle tundub vahel, et majas on kõige kitsam just vahetunnis, kui koridoris suurt liikumisruumi ei jää.

Selles osas võiks maja suurem ja õhku rohkem olla!

Sisu poolest teeme iga päev pingutusi, et jõuda kõigi õpilasteni nende eripära arvestades. Aeg-ajalt tekib nõutus, kuidas nende lastega hakkama saada, kes koostööga ei haaku ja ennast aidata ei lase. Kui nõrgemate õpilaste toetamiseks on meil olemas mitmesugused tugiteenused, siis andekamad on jäänud vaeslapse rolli. Siin tundub meil arenguruumi olevat.

 

Print Friendly, PDF & Email