Lipsu kõrtsist kolmandale korrusele

ANDIS RUUMILE RÜTMI: 1969. aastal avatud restorani algses sisekujunduses oli pilkupüüdev element kaunistatud vasktahvlitest sein. EESTI FILMIARHIIV

ANDIS RUUMILE RÜTMI: 1969. aastal avatud restorani algses sisekujunduses oli pilkupüüdev element kaunistatud vasktahvlitest sein.
EESTI FILMIARHIIV

2004. aastast tähistatakse Maailma Peakokkade Ühenduste Liidu WACS algatusel 20. oktoobril rahvusvahelist kokkade päeva. Nõukaajal kokkadel eraldi ametipäeva ei olnud, pidu peeti ja autasusid võeti vastu ühes kaubandustöötajatega iga aasta juulikuu viimasel pühapäeval.

Saarte Hääl heidab pilgu poole sajandi taguste söögikohtade köögipoolele, mis tänapäevaga võrreldes oli küll mõnevõrra erinev, kuid kus sool, pipar, naer ja pisarad maitsesid üsna samamoodi.

Helju Roolaht, väljaõppinud toiduvalmistamise tehnoloog ja hilisem Kuressaare restorani peakokk, ning kokk-kondiitri väljaõppega Mersi Parbus, hilisem söökla Võit peakokk, alustasid tööd peaaegu ühel ajal, 1960. aastate keskpaigas. Mõlema esimene töökoht oli tarbijate kooperatiivi restoran-söökla toonases Kingissepas, praeguse Holostovi kompleksi juuksurisalongi ja selle naabruses asuvate äride ruumides.

Tollal oli linnas lisaks restoranile kaks sööklat – Võit 1. mai ehk nüüdsel Kauba tänaval praegustes antiigipoe ruumides ja Tare praegu Lossi tänaval tegutseva restorani La Perla kohal.

Restoran-sööklat kutsuti rahvasuus Lipsu kõrtsiks, kuna sinna ilma lipsuta sisse ei lastud. Helju ja Mersi meenutavad, et Lipsu kõrtsis oli nende ajal pea sajaprotsendiliselt naiskollektiiv, ainuke mees oli šveitser Arno Ligi.

Päev algas lihunikutööga

Töö käis kahes vahetuses – hommikul kaheksast kella neljani pärastlõunal, seejärel neljast kaheteistkümneni öösel. Hommikune vahetus algas kauba toomisega restoran-söökla laost, mis asus Kauba ja Kohtu tänava vahele jäävas sisehoovis, kus praegu tegutseb kingsepp. Alguses veeti produkte käsitsi ja käruga, hiljem motorolleriga. “Valge kittel seljas, potid käes – sel ajal ju kilekotte polnud. See tundus nii õudne – inimesed vahivad, mina lähen läbi linna, kittel seljas,” muigab Helju.

Lipsu kõrtsi kokad alustasid toiduvalmistamist lihunikutööga. Laost saadud poolikud lihakehad tuli ära tükeldada – kondid supipotti, liha praadide jaoks. “See sigade ja lammaste lahtiraiumine oli ikka õudne töö – sa pidid ju lihakeha õigesti tükeldama, fileedeks ja muudeks osadeks,” räägib Mersi.

Köögis oli selle töö jaoks pirakas raiepakk, mis pärast liha töötlemist jämesoolaga sisse hõõruti. Parasiitide peletamiseks.

Kohvi valmistati suures kraaniga termoses ja serveeriti 200-grammistes teeklaasides. “Hommikune kohv oli kena kange, aga päeva poole läks lahjemaks. Uhati vett peale ja läks jälle,” sõnab Mersi ja lisab, et kohvipuru jahvatati kohapeal, enamasti Robusta ubadest.’

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email