Keegi ei tõuse otse taevasse (5)

 

Kümneaastane Tambet  läks kaduma 16. oktoober 2004

Kümneaastane Tambet läks kaduma 16. oktoober 2004

“Eestis ei peaks ükski laps jääma kadunuks,” põhjendab sihtasutuse Kadunud tegevjuht Aare Rüütel, miks on vaja tosina aasta eest Kihelkonna vallas Papissaare külas kadunuks jäänud 10-aastast Tambetit taas otsima hakata.          

On laupäevane päev. Kalender Saaremaal Papissaare külas väikeses kollases majas näitab kuupäeva 16. oktoober 2004. Kümneaastase Tambeti ema võtab enne lõunat jalgratta, et sõita mõne kilomeetri kaugusele Kihelkonnale raamatukokku. Ema küsimusele, mida pojale lugemiseks võtta, vastab Tambet: “Võta midagi põnevat, aga mitte tarkuseraamatutest, need on mul kõik loetud.”

Rohkem Tambeti ema oma poega ei näe.

Kihelkonnalt koju tulles näeb ema, et naabrimees A. on kutsunud tuletõrjeauto kustutama üht naabrimehe autoromu, mille Tambet oli ema äraolekul metsa all põlema süüdanud. Vähemalt nii arvatakse, et süütamine on Tambeti tegu, ja nii ütleb emale ka Tambeti isa: “Poiss sai sigadusega hakkama, mine otsi ta üles”. Tambetit ei ole aga kusagil. Kui pimedaks läheb, helistab ema politseisse.

16. oktoober 2004 oli soe päev, isegi soojem kui tänavu 19. oktoober, mil minu auto termomeeter näitab 9,5 kraadi plussi, ütleb Tambeti ema mulle jutu sees oma kodus Papissaare külas. Jätkab, et tol õhtul soovitas politsei tal hommikul uuesti helistada, kui poiss pole välja ilmunud.

Midagi on ikka alles

Tambetil oli seljas hallikassinine punaste triipudega kilejope, jalas tumerohelised dressipüksid ja paljaste jalgade otsas kollase tallaga sinised kummikud. Minu küsimusele, kas tal võis kaasas olla midagi metallist, vastab ema, et poisil ei olnud kella ega telefoni. Siis meenub emale, et peeglilaualt oli tol päeval kadunud välgumihkel, mille kohta praeguseks surnud isa ütles tookord, et tema ei teadvat sellest midagi. Järelikult siis Tambet võis selle võtta, mõtiskleb ema.

Tänavu juuni alguses istusin Kuressaare politseijaoskonnas ja rääkisin Tambeti tookordsest otsimisest. Eriasjade uurija V. kinnitas, et otsingud olid põhjalikud ja et Tambeti tagaotsimistoimik on endiselt laual, mitte arhiivikapis. Vajan igale jutule kõrvale teist arvamust. Nüüd mitmel korral Papissaares käies ja iga kord kohalike elanikega rääkides olen iga kord kuulnud, et poissi tõesti otsiti. Papissaare elanik K., kes vabatahtlikele, koolilastele, politseinikele ja teistele otsijatele oma kodus kartuleid keetis, räägib, et otsijaid oli oma sadakond. Ja koerad, koertega käidi mitu raksu, meenutab ta. Teine kohalik ütleb, et kui metsast oleks midagi leitud, oleks ka konstaablile – nüüd juba endisele,  aga ikkagi omakandi mehele – teada antud. Sama arvamust kuulsin ka jaoskonnas. Et inimesed rääkinuks, kui midagi oleks leitud.

Tambetit aga lihtsalt pole. Kohapeal on kõik minuga nõus, et keegi ei tõuse otse taevasse. Täna on kusagil väikesed kollase tallaga sinised kummikud, välgumihkel, kui see tal kaasas oli, ja kindlasti veel midagi.

Külades ringlev versioon Tambeti kadumisest ei ole aastatega vaibunud: lapse kadumisse olevat segatud keegi, kellelt kahjuks enam selgitust küsida pole võimalik. Viis aastat tagasi võttis ta selle teadmise endaga hauda kaasa. Juhul, kui tal üldse oli teadmine Tambeti kadumise kohast ja viisist…

Ometi tundub see ringlev jutt mulle pärast korduvaid vestlusi kohapeal ühe versioonina, mis praeguse ajani pole rahuldavalt läbi töötatud. Mu eesmärk on koostada uus otsinguplaan. Jääb üle kooskõlastus Kuressaare jaoskonnas, kokku leppida vajaliku tehnika osas, otsida raha ning otsima asuda.

Kusagil on ju väikesed kollase tallaga kummikud, mis peavad viima uurijad vastuseni, mis juhtus 10-aastase poisiga tol laupäeval 12 aastat tagasi tegelikult. Selleks, et leida vastused, sihtasutus Kadunud loodud ongi.

Vaatan Papissaarde viival munakiviteel seistes ühele poole, seal paistab Kihelkonna kirik loojuva päikese kiirtes oma majesteetlikus kõrguses. Teisele poole, päikese loojumissuunas jääb sadam. Siit mõne meremiili kaugusele jääb Eesti läänepoolseim asustatud punkt – Vilsandi saar.

Siin olla on nagu maailma otsas, kus ühes kollases majakeses kütab ahju tasa toimetav ema, kes ootab oma poega. Kaisukaru ootab Tambetit tema voodil, kapil on roheline mapp Tambeti joonistustega.

“Olen Tambetit ainult kaks korda unes näinud,” ütleb ema Tambeti fotot vaadates. “Teinekord istus kapi peal, kõlgutas jalgu ja tahtis moosi. Jalas olid valged villased sokid. Küsisin, kust sa need sokid said. Ja läinud ta oligi… “

Igaüks saab aidata

Kui kuskil on keegi, kes ei saa selle loo lahendamisel otseselt appi tulla, aga tahaks kaasa aidata, siis ka selleks on võimalus. Mullu sügisel moodustasime seoses Markkuse otsingutega Võrus SA Kadunud kõrvale Otsingufondi, mille vahenditest saab Otsingufondi nõukogu otsusel kompenseerida otsingukulusid, kui otsime mitte enam elus olevat inimest. Fondi kaudu saab igaüks otsimisele kaasa aidata.  Arve number on EE441010220248190225, saaja SA Kadunud, selgitus “Annetus Otsingufondi – Tambet”. Suur tänu appi tulemast!

Palume kõigil, kel on infot Tambeti võimalikust asukohast, kes on aastate jooksul leidnud Papissaare ja Rootsiküla piirkonnas seenel-marjul käies või muidu jalutades riideesemeid, jalanõusid või välgumihkli; kes oskab nimetada Kihelkonnal liikuva jutu algallikat või kellel on infot Tambeti kadumiskohast või -viisist – olge hea ja helistage 24/7 töötavale sihtasutuse Kadunud infotelefonile +372 6616 776. Vajadusel tagame teile anonüümsuse. Samuti palume Tambeti kadumise asjaolude ja Tambeti praeguse asukoha kohta teavet omades helistada politsei lühinumbril 112. Suur aitäh!

 

 

Print Friendly, PDF & Email