Kodusaarele naasnud naine võttis torupillipisiku kaasa

ÕPETAJA JA ÕPILANE: Leana Vapper-Dhoore sõnul lihtne torupilli mängima õppida ei ole, kuid Oliver Parrest raskusi ei pelga.  MAANUS MASING

ÕPETAJA JA ÕPILANE: Leana Vapper-Dhoore sõnul lihtne torupilli mängima õppida ei ole, kuid Oliver Parrest raskusi ei pelga.
MAANUS MASING

Pärast üheksat aastat Belgias on Leana Vapper-Dhoore naasnud kodusaarele, et torupillipisikuga teisigi nakatada. Ta ootab kõiki huvilisi enda juurde torupillidega tutvuma.

Kuressaare gümnaasiumi maa-alusest osast võib mõnel päeval ja õhtul kosta kõrvale harjumatuid pillihääli. Ei maksa ehmatada, tegu pole maa-alustega, vaid hoopistükkis torupilliõpetusega.

Saarte Hääl läks ka selle pillijorina peale ning kohtas õpetaja Leana Vapper-Dhooret ja tema õpilast, Anseküla kandi meest Oliver Parrestit. Viimane on tuntud kui koosluse KÜI üks alustaladest.

Nõuab kannatust

Parrest saadetakse koju õppima (“Lapsed vihkavad torupilli,” naerab mees ise) ja Leana tunnistab, et õpilane on tubli. “Esimesel korral nad üle 15 minuti tavaliselt vastu ei pea,” nendib ta. Seda põhjusel, et torupill nõuab algajalt päris suurt füüsilist pingutust ja on omajagu harjumatu. Proovi sa korraga puhuda, suruda ja sõrmitseda. “Torupill on selline hoolt ja kannatust nõudev,”  arvab õpetaja. Samas lisab ta, et igal pillil on omad raskused ja keerukused.

Leana Vapper-Dhoorel on tunnid KG Inspira huvikoolis ning vastu võtab ta ka eraviisil õppida soovijaid.  Ta ise arvab, et nooremad õpilased kohe ehk ei kipugi torupilli sõrmitsema, pigem siiski vanemad.

Sisuliselt pole vahet, kes tahab seda üht maailma vanimat pilli proovida. “Kui keegi tuleb ütleb, et tema tahab ja peab seda mängida saama, siis saab ka,” kinnitab Leana. Praegu on harjutamiseks pakkuda kaks pilli, kuid õpetaja sõnul on paar tema tuttavat torupillimängijat öelnud, et vajadusel saab pille laenata.

Pillide leidmisele sarnane küsimus on, kust siis äkki saarlannast torupilliõpetaja leiti. Õige vastus on, et ise tuli pärast üheksat aastat Belgias elamist.

“Otsustasime koos abikaasaga Saaremaale tulla, esialgu aastaks, kuid praeguse seisuga jääme ikka kauemaks,” räägib Leana Vapper-Dhoore. Abikaasa  Hartwin Dhoore mängib akordionit ja nende põhitöö ongi Euroopas kontsertide andmine. Minnakse mõneks ajaks tuuritama ning siis jälle Saaremaale tagasi. Lisaks on ka Eestis tegutsev etnokooslus Estbel.

Armus torupilli

Leana räägib, et alustas omal ajal Kuressaares plokkflöödiga. Keskkooli ajal tuli etno­pisik sisse ja esimesed torupilliristsed sai ta Mart Aardami juures. Olles juba keskkooli ajal Belgias vahetusõpilane olnud, läks ta pärast Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetamist Belgiasse tagasi ja jäigi sinna.

“Armusin flaami torupilli,” ütleb Leana. Erinevaid torupille on maailmas mitmeid kümneid, ka Eesti oma on erisugune. Mängimise põhimõte on siiski sama. Leana õppiski Belgias pillimängu ja jõudis lõpuks otsapidi jälle koju tagasi seda pilli õpetama.

 

Print Friendly, PDF & Email