Juhan Parts: rahunege maha! (8)

“Minu mudel oli see, et riik paneb raha laevadesse ja võidab sealt kümne aasta jooksul, võrreldes Leedo pakkumisega, 60–80 miljonit eurot. Opereerimine las jumala eest jääda eraettevõtjale,” ütles IRL-i kuuluv endine pea- ja majandusminister Juhan Parts saatejuht Mihkel Kärmasele kolmapäevase “Pealtnägija” intervjuus. “See mudel muudeti ära pärast mind – pandi need kaks kokku ja tekkis monstrumpakkumine.”

See praegu kõigil hambus olev parvlaevade juhtum on natuke nagu déjà vu. Jälle on mingi läbipaistmatu konkurss, mingisugused argumendid, millest inimesed lõpuni aru ei saa, ja lõpuks me näeme, et miljonid eurod põlevad. Tehke siis inimestele puust ja punaseks.

Teeme. Kirjutasin Delfi palvel suvel ühe loo. Soovitan seda lugeda, seal on iga sõna kaalutud. Muide, Saarte Hääl saatis mulle kirja, et ma võiks talle ka nüüd puust ja punaseks teha. Saatsin selle, suvel Delfis avaldatud artikli.

Milles on point praamide puhul – eramonopol lihtsalt muutub ahneks. Ta võib lõputult kirjutada maksumaksjale arveid. Ma võin sellest isegi aru saada.

Aga kui võrdleme tasuvus­aega riigi poolt – 30 aastat, mitte kümme aastat nagu erainvestor – ja võrdleme seda tootluse ootuse määra, siis kokkuvõte on, et laevadesse investeerimine annab võidu. Kolm aastat tagasi olid ju otsused tehtud. Lihtsalt meie valitsus läks laiali ja siis hakkas mudeli ümbertegemine.

Kui palju siis Leedo meie pealt asjatult teenis?

Vaata nii ei saa öelda, Leedo peale näpuga näidata. Leedo kasutas võimalust, et riik on olnud nõrk ja kujunes eramonopoli seisukord.

Avalikkusele on küll jäänud mulje, et Leedo jättis õiged “sidrunid” andmata ja siis hakati tema käest kurjalt jõuga ära võtma.

“Sidrunite” juhtum tekkis siis, kui mina olin valitsusest ära läinud ja see valitsus oli laiali läinud. Urve Palo tuli valitsusse, ütles, et Partsi plaan on väga hea. Plaan oli see, et riik paneb raha laevadesse ja võidab sealt kümne aasta jooksul võrreldes Leedo pakkumisega 60–80 miljonit eurot. Opereerimine, kuni nende kiluvõileibadeni välja, las jumala eest jääb eraettevõtjale. Nüüd pandi need kaks asja kokku.

Nüüd selle kokkupanemise tulemusena tekkis ju monstrumpakkumine. Oli ime, et tollane sadama juhatus kuskilt selle pakkumise võttis. Aga oleks me õigesti struktureerinud selle tehingu, siis oleks opereerimisel olnud konkurssi piisavalt. Leedo ise oleks tõenäoliselt olnud üks võitja.

Plaan oli hea, aga teostus vussiti ära pärast teid?

See mudel muudeti ära pärast mind, see oli kolm aastat tagasi. Ja see jutt, mida ka Leedo räägib… See on jällegi see Eesti ajakirjandus – visatakse mingi ekspert ette: “Oi, laeva ehitamine, see võtab aega sada aastat!” Nalja teete? Ma olen Lõuna-Korea laevaehitustehases käinud, ma olen käinud Soome laevaehitustehases! Kaks aastat ja need laevad on valmis. Seda näitas ka see pakkumine. Miks need praegu viibivad, on iseküsimus.

Muutus, mis 2014 tehti, tähendas seda, et riik pidi mõtlema varulaeva peale. Muidu oleks pidanud varulaeva peale mõtlema see operaator. Ei oleks vaja olnud osta seda vanarauda.

Tehti need pakkumised, tehti need hanked. Siin ma tunnustan Urve Palot, sest Tallinna Sadama pakkumine järgmiseks kümneks aastaks oli 60 miljonit odavam kui Leedo pakkumine.

Ja oletame, et need laevaehitajad ei suuda lepingut täita. No kuulge, kas ei oleks olnud mõistlikum öelda, et Leedo, me pikendame sinu lepingut kuus kuud, kõik? Samadel tingimustel, okei. Maksame sulle mingi valuraha veel. Ja kõik. No milleks neid Regulaid, milleks seda kiiret ülevõtmist? Siis, kui kuue kuu pärast oleks need trahvid laevaehitajalt sisse mõistnud, oleks kõik korras olnud.

Aga mida ma veel ütlen: rahunege maha. Arvan, et kevadeks on kõik korras.

Print Friendly, PDF & Email