Noordwijki kiiluvesi ja vahivahetus Miilaste väravas

KELLA JA ROOLIRATTAGA: 1943. aastal pommitasid punaväelased Kihnu lähedal kaubalaeva Noordwijk, laev hukkus. 31 aastat tagasi tõid allveeklubi Süvala akvalangistid laeva pardalt kaldale rooliratta, laevakella ja laterna. MAANUS MASING

KELLA JA ROOLIRATTAGA: 1943. aastal pommitasid punaväelased Kihnu lähedal kaubalaeva Noordwijk, laev hukkus. 31 aastat tagasi tõid allveeklubi Süvala akvalangistid laeva pardalt kaldale rooliratta, laevakella ja laterna.
MAANUS MASING

Miilaste talu õueväravas püüab pilke suur laevakell. Endine meremees, aastakümneid Saaremaal tegutsenud allvee­klubi Süvala üks eestvedajaid ja talumuuseumi rajaja Jaan Mändmaa peab 31 aastat tagasi vrakilt Noordwijk leitud pronksist kella üheks väärtuslikumaks eksponaadiks.

Muuseumi arvukate eksponaatide hulgas on aurulaeva Noord­wijk kell, rooliratas ja latern aukohal. “1985. aasta juulis sõitsime klubi laevaga Süvala Roomassaare sadamast esimesele ekspeditsioonile Kihnu saare lähistele. Kuigi ilm meid esimestel päevadel ei soosinud, õnnestus meeskonnal mitme päeva pärast otsitav vrakk üles leida ja sealt mõned esemed tuua,” räägib Süvala tollane kapten Mändmaa.

Ekspeditsioonil osalesid veel Viljandi allveeklubi Triiton ja Leningradi (praegune Peterburi – A. L.) klubi Poiisk akvalangistid.

Kuidas Süvala klubi liikmed Kihnu saare rannikuvetes hukkunud laevast teada said? “See on huvitav lugu. Roomassaare sadamas seisis kaks hüdrograafialaeva. Nende komandörid olid kõrge auastmega vanad merekarud. Mul õnnestus nendega jutule saada. Hüdrograafialaevadel kasutati rangelt salastatud merekaarte. Olime neist huvitatud, kuna teadsime, et sinna olid märgitud ka merepõhjas olevad laevad,” meenutab Mändmaa.

Harrastussukeldajaile olid komandörid öelnud, et nad ei tohi kaarte kellelegi näidata, rääkimata koopiate tegemistest. “Igas laevas oli nuhke. Nad kartsid, et midagi imbub välja. Aga komandör ütles mulle koordinaadid, rõhutades – jäta meelde, õpi pähe. Kirjutasin need laevast väljudes üles ja nii saime kahe-kolme vraki asupaiga teada,” kirjeldab Mändmaa.

Kujutis osutus vrakiks

Kuna ilmataat ei lasknud tol juulikuul saarlasi, leningradlasi ja viljandlasi ekspeditsiooni esimestel päevadel merele, tutvusid kaugelt tulnud mehed saarega. “Kui ei saa vette, tuleb maal midagi kasulikku teha. Võtsime rehad ja hangud heinateoks kätte, aitasime kihnlastel loomasööta varuda. Tasuks oli õhtul ehtne Kihnu saun ja soe koduleib,” on Jaan allveeklubilaste tegemised märkmikku talletanud. Ühel päeval ilmus kajaloodile tume kujutis, mis osutuski otsitud vrakiks. Millise laevaga tegu, mehed ei teadnud. See selgus alles pärast laevakella veepinnale toomist. Vrakk lebas 20 meetri sügavusel. “Esimene leid ei lasknud end kaua oodata. Köie otsas veepinnale tõmmatud rooliratas võttis meeste näod naerule.”

Leiust innustust saanud mehed sukeldusid taas vrakile. Tehti kindlaks, et tegu on 50–60 meetri pikkuse aurulaevaga. Selle ekspeditsiooni ettevalmistamisega nägi ta kõige rohkem vaeva, alustades vana kalatraaleri ümberehitamisest kuni asukoha kindlaks tegemiseni. „Kolmekesi tõime üles laevakella. Terasharjaga puhastasime selle, et näha, kas laeva nimi on sinna graveeritud. Meie rõõmuks oli,” tunneb ajaloohuviline praegugi leiust heameelt.

Esialgu eksponeeriti esemeid Kuressaare linnuse kirdetiiva keldriruumis, kus oli Süvala muuseum. Hiljem tõid akvalangistid Kihnu rannikumerest Roomassaarde ka Noordwijki vindi. Sellest sai küüditatute mälestusmärk.

“Ankru tõime ka kaldale, aga see varastati Roomassaarest ära,” meenutab Jaan üht ebameeldivat seika. Pärast Süvala muuseumi linnusest väljakolimist viis Jaan Mändmaa väärt esemed kodutallu, et neid seal näidata.

Eeltöö läks korda

Kas Noordwijki pardalt toodud asjad kõige hinnalisemad on, ei oska Jaan öelda, küll aga toonitab, et mitu kuud ettevalmistamist lisab vetesügavusest välja toodud asjadele väärtust juurde.

Eeltöö läks korda. „Käisin Leningradis ja Viljandis sealsete klubilastega kokku leppimas. Tolle aja kohta oli see kõva logistika. Kihnus elamine oli omaette ooper – võõrastele seal toidukaupa ei müüdudki, ainult viina võisid vabalt osta. Õnneks oli grupivend saarelt pärit, tänu talle saime poest ka toitu,” pajatab Jaan.

“Tegelikult on igal asjal oma lugu. Talvel tahame põhjalikuma tööga pihta hakata, et eksponaadid külaliste jaoks vastava infoga varustada,“ märgib ta.

„Noordwijki kohta olen üht-teist kogunud, aga kahjuks ei oska kohe paugupealt oma varamust neid materjale välja otsida. Loodan, et juba järgmisel aastal saan rohkem infot jagada,” lubab Mändmaa.


Kaubaaurik Noordwijk

Jaan Mändmaa sõnul vedas ilmselt Hollandi lipu all sõitev 50–60 meetri pikkune aurik Teise maailmasõja ajal Saksa armeele varustust.

  1. aastal sai alus punaväe lennukilt Kihnu lähedal tabamuse otse katlaruumi.

“Katlad ilmselt plahvatasid. Laeva ühte külge enam pole, tekki ka pole. Nii see laev Eestimaa vetes oma otsa leidis,” teab Jaan Mändmaa.

Print Friendly, PDF & Email