Tants aurukatla ümber (5)

“Selge, et senine presidendi valimiseprotseduur on end ammendanud,” leiab riigikogu põhiseaduskomisjoni saarlasest esimees,
Reformierakonda kuuluv Kalle Laanet. “Kõikide muudatuste puhul on vajalik muuta põhiseadust.”

Taasiseseisvumise järel Eestile viienda presidendi valimine meenutas tragikomöödiat.     Presidendikandidaadi kandidaate ilmus välja kui seeni pärast vihma. Kellest võiks saada järgmine Eesti president, oli paljude saunaõhtute teema. Meedia võttis kampaaniast viimast.    Demokraatlikule ühiskonnale omaselt oli seisukohti seinast seina. Arutati, et presidenti pole Eestile üldse vaja ja presidendi valimise protsess on vildakas.

Esimest korda Eesti ajaloos ei õnnestunud presidenti valida valimiskogus. Valimiskogus osutub valituks kandidaat, kes kogub valimistel osalenud valijameeste häältest vähemalt 50% pluss üks hääl. Valimiskogu teises voorus kogus Siim Kallas 138 ja Allar Jõks 134 häält, 57 valijameest lasid valimiskasti tühja, kolm rikutud sedeli ja valituks ei osutunud kumbki kandidaat. Sellest poliittehnoloogilisest võttest ei võitnud keegi, küll aga sai tõsiselt kahjustada valijameeste maine. Tekkinud olukorda nimetati ka põhiseaduslikuks kriisiks, samas leiti, et tegemist on demokraatia võiduga ehk “erakondade tagatoad ei suutnud presidenti ära teha”.

14 päeva jooksul oli riigikogul kohustus läbi viia täiendav presidendi valimise voor. Riigikogu esimees kuulutas valimispäevaks 3. oktoobri.

Ammendunud protseduur

1. oktoobri Postimehes kirjutas Mart Kivastik läbi huumoriprisma Kersti Kaljulaidi presidendikandidaadiks saamisest. “Hea, et Eestil on üks tark mees, Eiki Nestor, kes helistas Kersti Kaljulaiule ja küsis temalt, kas ta ei tahaks.”

90 riigikogu liikme allkirjaga esitati valimiskomisjonile presidendikandidaadiks Kersti Kaljulaid, kes valiti riigikogus 81 poolthäälega Eesti Vabariigi presidendiks. Saarlased tegid kiiruuringu ja leidsid presidendi vanaisa Saaremaa juured. Tundsin värske presidendi vastu kasvavat südamesoojust, ikkagi osaliselt saarlase veri tema soontes voolamas.

Selge, et senine presidendi valimisprotseduur on end ammendanud.

Presidendi institutsioon tänases tähenduses loodi 1938. aasta põhiseadusega. 1992. aasta põhiseadus ütleb, et president on ühiskonda ühendav, riigivõimu stabiilsust kindlustav ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustav isik. Põhiseadus näeb presidendile ette § 78 järgi 20 ülesannet, alustades Eesti esindamisest rahvusvahelises suhtlemises ja lõpetades õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise algatamisega.

Ameerika Ühendriikides käib praegu aktiivne presidendikampaania Trump versus Clinton. Maailm, samuti ka Eesti meedia on hoidnud seda teemat päevakorral. Tihti tõmmatakse paralleele presidendi valimistega meil Ameerikas toimuvaga. Võrdlus on vägivaldne, sest USA-s on riigivalitsemise vorm presidentaalne, meil parlamentaarne. Eestis on kõrgeima riigivõimu organ riigikogu, mitte president. Eristada tuleb kahte demokraatia vormi –otsedemokraatia ja esindusdemokraatia. Mõnes riigis, näiteks Kreekas, saab rahvas läbi referendumi otse osaleda riigivalitsemise tähtsates küsimustes. Eestis kehtib levinum demokraatia vorm – esindusdemokraatia.

Riigipea valimisprotseduurid Euroopa riikides on erinevad. Lätis valib presidendi parlament (seim) salajasel hääletusel. Kandidaadi võib üles seada vähemalt kaks parlamendisaadikut hiljemalt nädal enne valimisi. Valituks osutub sajast häälest vähemalt viiskümmend häält kogunud kandidaat. Valimisvoore peetakse senikaua, kuni üks kandidaat saavutab vajaliku häälteenamuse.

Maltal esitab valitsus parlamendile kandidaadi ja parlament kinnitab presidendi lihthäälteenamusega. Debatte enne valimisi ei toimu. Saksamaa presidendi valimised toimuvad valimiskogus, mis koosneb parlamendi alamkoja (Bundestagi) liikmetest ja liidumaade parlamentide (Landtag) valitud esindajatest.

President valitakse salajasel hääletusel. Esimeses (vajaduse korral teises voorus) on vajalik valimiskogu liikmete absoluutne häälteenamus. Kui ühelgi kandidaadil seda saavutada ei õnnestu, siis kolmandas voorus piisab lihthäälteenamusest.

Mida edasi teha?

Riigireformi käigus seisab poliitikutel ees väljakutse otsustada, mida edasi teha. Kas tõstame lauale professor Gräzini ettepaneku presidendi institutsioon hoopis kaotada? Kas tuleb muuta presidendi valimise korda nii, et kandidaatidel on rohkem aega oma arusaamade esitamiseks?

Alandada presidendi valituks osutumise künnist riigikogus alla 68 või hoopiski muuta valimiskogu rolli kogu protsessis?

Üha enam kõlab arvamus, et presidendi peab otsevalimiste teel valima rahvas. Viimasel juhul liigume presidentaalse riigivalitsemise suunas.

Kõikide muudatuste puhul on vaja muuta põhiseadust. Riigireformi arutelude käigus peame nendele küsimustele vastused leidma.

Print Friendly, PDF & Email