KÕNE IFFILE: Täna räägime Iffiga Eesti esimesest võimalikust naispresidendist (3)

Mina oleksin väga rõõmus, kui Eesti tõesti saaks esimese naispresidendi. See, et naised näevad asju teiste nurkade alt, on ammustest aegadest selge.

Olen Kersti Kaljulaiu saateid juhtunud kuulama Kuku raadios, kui ta “Keskpäevatundi” tegi – ta on väga tark, haritud ja arukas. Igati väärikas presidendikandidaat.

Jumal tänatud, et ta on rahva jaoks nagu puhas leht, kes ei ole päevapoliitikas jõudnud kedagi ära tüüdata ega ole ka mingi erakonna poliitbroiler.

Kaljulaid presidendina saab teha seda, et asjad presidendi võimu ja võimaluste koha pealt natuke muutuma hakkaksid.

Olgem ausad, me ei teagi, kui palju presidendil võimu on ja kui palju eelmised presidendid neid võimalusi kasutanud on. Tundub, et suhteliselt vähe. Mõni seadus jäetakse esimest korda välja kuulutamata ja kõik.

Usun, et Kersti Kaljulaid on presidendina aktiivsem kui Toomas Hendrik Ilves oma teisel ametiajal.

Meie konnatiik võiks natukene lainetama hakata. Arvan, et Kersti saaks sellega hakkama.

Mis seekord presidendivalimistel riigikogus ja valimiskogus toimus, oli justkui halb näidend väga kehvade näitlejatega. Teist korda seda näha enam küll ei tahaks.

Üks on selge: kas me tahame või mitte, me peame oma kivinenud ja stagnantlikku presidendivalimise korda muutma. Kui see praegune kamp ei suuda nendele antud võimalusi kasutada ja valikut teha, olen kahe käega poolt. Sest valimistega kaasnevad tohutud väljaminekud maksab lõpuks kinni ju maksumaksja.

Otsevalimine oleks tavavalija jaoks aus asi. See annaks rahvale vähemalt selle tunde, et valisid nemad – kõik said oma sedeliga kasti juures käia. Kas tulemus meeldib või mitte, vähemalt ei saa keegi pärast virisema hakata, et näe, tehti seal partei tagatubades omavahel otsus ära.

Selge on see, et rahulolematuid on alati, olgu president kas või kullast. Aga kõigile ei peagi meeldima.

Küllap oleks otsevalimiste puhul seda möllu veelgi rohkem kui seekordsetel valimistel. Aga kes ei taha, ei pea sellesse meediakärasse süvenema.

Küllap on ka neid poliitikuid, kes rahvast lolliks pidades püüaksid valijatelt rohkem hääli saada. Arvan siiski, et rahvas end kaua lollitada ei laseks.

Loodan siiski, et seekord need liivakastimängud lõpevad ja saame endale juba esmaspäeval uue presidendi. Kui aga seegi kord presidenti ära valida ei suudeta – ju siis presidenti polegi vaja.