Teadlaste vaidlus peatas Vesilool looduskaitsetööd (5)

Kunter Tätte

Foto: KUNTER TÄTTE

Vilsandi rahvuspargis asuva Vesiloo saare ümber puhkenud vastasseis pärandkoosluste ja loodusmetsa kaitsjate vahel seiskas saare pärandkoosluste taastamistööd.

“Palju sebimist ühe väikse tüki pärast,” ütles Vilsandi rahvuspargis pärandkooslusi taastava Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) looduskaitse-

spetsialist Ants Animägi, kes on teadlaste eriarvamuste tõttu pidanud Vesilool kavandatud pärandkoosluste taastamistööde alustamisega juba kuu aega ootama.

Ligemale 15 ha suurusel Vesilool plaanib RMK vastavalt Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskavale võtta 7,3 ha suuruselt alalt maha põõsaid ja mände, et ala rentnik Saaremaa Ökoküla saaks seal loomi karjatada.

Vilsandi rahvuspargis just praegu ligemale poolesajal hektaril PLK taastamistöödega ametis olev RMK oli tööjärjega suundumas juba Vilsandilt Vesiloole, kui loodusmatkade läbiviija Andrus Aumees läkitas keskkonnaministrile videoloo, milles leiab, et raietööde aluseks olev keskkonnaameti ekspertiisi kokkuvõte on koostatud valedel alustel ning raietööd pole põhjendatud.

Peagi sai Andrus Aumees endale nimeka toetaja maastikuökoloog Anneli Palo näol, raiet pooldavate oponentidena astusid aga üles Eesti üks paremaid taimetundjaid Toomas Kukk ja pärandkoosluste spetsialist Elle Roosaluste.

Ametlikult raietöid küll ei peatatud, kuid nimekate teadlaste vahel puhkenud vaidluse tõttu otsustas RMK aja maha võtta ja oodata kaitseala valitseja keskkonnaameti seisukohta. Sel nädalal andis RMK keskkonnaametile teada, et ootab kaitseala valitseja seisukohta hiljemalt 30. septembriks, vastasel juhul aga jätab endale õiguse kavandatud töödega pihta hakata.

“Me ei saa lepingupartnerit Vesiloo osas pikalt teadmatuses hoida, kui tehnika juba ära tuuakse, siis keegi sinna pärast enam tagasi ei lähe,” ütles Ants Animägi, kelle sõnul võib töövõtja töömahu vähendamise eest tööandjalt ka leppetrahvi nõuda.

Samuti võib taastamistööde viibimine viia maade rendilepingu lõpetamiseni, sest keegi ei soovi maksta renti, ilma et oleks võimalik loomi karjatada ja selle eest toetust küsida. “Praegune olukord on ebamugav nii rentnikule, töövõtjale kui ka meile,” resümeeris RMK looduskaitsespetsialist.

Ants Animägi viitas, et Vesilool planeeritud raietööd vastavad Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskavale, mille koostamisel said kaasa rääkida kõik soovijad.

Keskkonnaameti regioonijuht Kaja Lotman ütles, et diskussioon selle üle, kas Vesilool maksab taastada pärandkooslusi või säilitada mets, on esmakordne ja äärmiselt huvitav. Mõlemat vaatenurka esindavad Eesti oma ala parimad teadlased ning keskkonnaamet on võtnud eesmärgiks leida kompromiss. Kui alguses oli saarel planeeritud üldine harvendus, siis nüüd tehakse harvendustöid rohkem lagedal alal ja metsaosa jäetakse kompaktsemana alles. “Oleme RMK-le teada andnud, et kõrgematel kaldavallidel olev vana metsatüüpi kooslus tuleb jätta puutumata, et seal jätkuks looduslik areng,” lausus Kaja Lotman. “Kuna metsapooldajad leiavad, et pole midagi hullu, kui sealt ka mõned kariloomad läbi jalutavad, siis ma leian, et me oleme leidnud suurepärase kompromissi.”

Ants Animägi sõnul tahab keskkonnaamet kõigiga hästi läbi saada, ent see ei pruugi õnnestuda. “Ma arvan, et see kompromissijutt kedagi ikkagi ei rahulda,” ütles Animägi. “ Kui tehnika juba Vesiloole läheb, siis on see Anneli Palole ja Andrus Aumehele kindlalt vastukarva. Nemad soovisid, et seal midagi ei tehtaks.”

Animägi sõnul pakub Anneli Palo Vesiloole pärandkoosluste taastamise asemel sellist elupaigatüüpi nagu esikmetsad maakerkealal, mis seni Eestis ametlikult puudub. “Enne kui sellist asja kaitsma hakatakse, tuleb see kõigepealt Eestis ära registreerida ja see võtab mitu aastat aega.”


Botaanik Toomas Kukk

Nagu looduses ikka, võib ka seda asja tõlgendada mitut moodi. Ühed tahavad Vesilool säilitada poollooduslikku kooslust, mida ta pool sajandit tagasi kindlasti oli, teised tahavad näha seal metsa kasvamas.

Nii ühel kui ka teisel poolel on argumendid ja päris ühest seisukohta pole selgeks vaieldud.

Mina olen seda meelt, et ala tuleb taastada ja põõsastik maha võtta. Saar on kinni kasvanud viimastel aastakümnetel ja tekkinud kooslus ei oma mingit erilist looduskaitselist väärtust.

Ta on üks suhteliselt mõttetu põõsastik ja kui me tahame sinna metsa saada, on see põõsastik samasugune mõttetus veel oma 30–40 aastat.

Minul tekib siis küsimus, miks meil seda Vilsandi rahvusparki üldse vaja on, kui me traditsioonilised maastikud hukka saadame.

Kuna meil kipub põõsastikke ja kinniskasvanud loopealseid olema rohkem kui majandatuid, siis nüüd, kui olemas huvi ja rahaline võimalus hakata seda asja uuesti majandama, tuleks seda võimalust kasutada. Kahtlemata on metsi ka vaja, aga neid tühjale kohale kunstlikult juurde tekitada – ma ei leia, et see oleks väga mõistlik.

Teine asi , et sellist tüüpi metsa on meil ka siin ja seal Lääne-Saaremaal.


TÜ teadur, PhD maastikuökoloogias ja keskkonnakaitses Anneli Palo

Lääne-Eesti kalurikülades kasutati mere alt vabanenud alasid aastatuhandeid karjamaana ja metsa pole seal kunagi olnud. Seetõttu on arusaadav, et mahajäetud aladele kasvavaid põõsastikke ja kiduraid männikuid käsitletakse eelkõige võsastunud pärandkooslusena. Kuid samavõrd saab seal jälgida loodusliku, inimtegevusest täiesti puutumata metsakoosluse kujunemist.

Soomes ja Rootsis nimetatakse selliseid metsi esikmetsadeks ning Loodusdirektiivi I lisas on vastav metsaelupaigatüüp eriti prioriteetne ja kaitset vajav (*9030). Eesti nimistusse jäi see omal ajal lisamata ilmselt seetõttu, et enne Euroopa Liiduga ühinemist oli rannaaladel karjatamine peaaegu lakanud ning ega metsatööstuski võserike vastu huvi üles näidanud. Olukord on muutunud ning Vesiloo juhtumist kujunes juhuse tahtel vastasseis pärandkoosluste ja loodusmetsa kaitsjate vahel.

Metsaökoloogilises mõttes on igasugune põõsastik või võsa metsa esimene arenguetapp. Esikmetsad on aga erilised selle poolest, et nad kasvavad seal, kus mitte kunagi varem ajaloos ei ole metsa olnud. Selliseid alasid on Eestis ainult ranniku vahetus läheduses ja tegelikult üsna piiratult.

Soomes ja Rootsis pole keelatud esikmetsades väikesel hulgal kariloomi pidada, kuid raiet ei toimu. Surev ja kõdunev puit on paljude seene-, sambliku- ja putukaliikide elupaik ja substraat. Kuid esikmetsade puhul ei lahendaks olukorda ka pärast raiet puidu maha jätmine, kuivõrd raie põhjustab metsale omase niiske ja varjulise mikrokliima kadumise: suureneb valgustatus ja tuulisus, puitmaterjali kõdunemine kiireneb, samblad surutakse õistaimede poolt alla. Toimub just see, mida pärandkoosluste kaitsjad taotleksid.

Erinevate koosluste ja liikide kaitse on paratamatult mõnikord omavahel vastuolus. Vilsandil ja laiemalt kogu Lääne-Saaremaal on ajast aega karjatatud, kuid seetõttu siin põlismetsi, rääkimata ürgmetsadest, ei olegi. Kui mõne aastasaja eest oli kogu põlluvabal maal karjatamine ellujäämise seisukohast hädavajadus, siis nüüd see ju enam nii ei ole. Seega on võimalik ja vajalik jätta mõned alad segamatult arenema tuleviku ürgmetsadeks.

Praegu on Vilsandi rahvuspargi ainus looduslikult arenev mets Salava saarel, kuid seda ei pääse igaüks uudistama. Vesilool saaks metsa looduskaitse siduda loodusõppega ning ega primaarsed loo- ja rannikukooslused ka ära kao, kuni Läänemere selles osas pärast-jääaegne maatõus veel maailmamere taseme kerkimist ületab ning Vesiloo rannale uusi rannavallikogumikke jätab.

Print Friendly, PDF & Email