Tehnoloogia teeb meie maailma just nagu rikkamaks, annab ligipääsu teadmistele ja informatsioonile, mis mõnikümmend aastat tagasi oli vaid ehk väga väheste privileeg.
Aga kas pole see mitte kahe teraga mõõk, eriti laste puhul? On avaldatud kartust, et võimaldades lastele väga varasest east pideva kokkupuute tehnikavidinatega, loome neile fantaasiavaese ja loovuseta tuleviku.
Tänased lapsevanemad mängisid veel õues, liikusid ja tegid palju asju oma kätega, kuid peagi jõuab täisikka põlvkond, kes on sirgunud teleri, mängukonsoolide, arvutite ja viimastel aastatel tahvelarvutite ja nutitelefonide maailmas.
Aina vähem teadmisi ammutatakse raamatutest ja suhtlemisest teiste inimestega, aina enam pakub vastuseid interneti otsingumootor.
Võib-olla on tegu ülepaisutatud kartustega, võib-olla oleme mingis ülemineku- ja kohanemisperioodis, mille käigus kõik paika loksub, ja nutiseadmeid ei pea käsitlema kui iseenda nimetuse groteskseid vastandeid, mis nutikuse asemel hoopis juhmistavad.
See ei muuda aga tõsiasja, et Saare maakonnas on puudus logopeedidest ja eripedagoogidest. Neid nutiseadmega paraku ei asenda.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Saare maakonnas on puudu lapsevanematest, kellel on aega lastega rääkida, neile lugusid jutustada, loodust näidata, mänge mängida, mererannas jalutada jne. Ei ole tehnikavidinad süüdi, vaid need, kes neid kasutada ei oska. Kahjuks rahateenimine on Eestis ellujäämise küsimus ning kahjuks valivad paljud nooremapoolsed lapsevanemad lapse heaolu asemel enda rikastumise, oma heaolu. Lihtne näide, laps jäetakse ühe lapsevanema kasvatada ja minnakse Soome raha teenima. Laps kasvab suureks nutitelefoni, uhkete riiete, võimsate pidude ja ühe närvilise lapsevanemaga (sest tihti üks lapsevanem ei jaksa kogu kasvatamise koormat kanda). Selleks ajaks, kui nn eluks vajalik raha koos, on laps suur, nähvab heal juhul üle õla, et teen mis tahan ning jalutab minema. Teine näide: lapsed väiksed, haiged, lasteaeda viia ei tohi. Vanavanemad ka tööinimesed, ülemusel on täiesti ükskõik, sest töö peab igaljuhul tehtud olema. Kuhu jäävad haiged lapsed? Heal juhul mõne vana tuttava naabrinaise juurde, halval juhul vanemate lastega koju (see tähendab, et haige lapse kasvatamisega tegeleb aktiivselt vanim pere laps). Meil ei ole väärtuslik see, et ole hea ja istu oma haige lapsega kodus, see on sinu kohustus emana. Tööandjatelt ja üleüldse riigi poliitika eeldab, et sa oled täiesti terve, lastetud, peretu töönarkomaan. Ah, jõudsin riigini. Logopeed ja eripedagoog on tagajärgede likvideerimine, ennetamist meie valitsus ei oska. Noored, targad, ilma näinud, aga pedagoogikast ja lastekasvatamisest üldiselt nii kauged. Raha ei ole kasvatamise ja kasvamise mõõdupuu, armastus, hool, mõistmine ja vaev, vaev selle otses tähenduses.
Teine ja kolmas lause on karjuvas vastuolus-kas siis ellujäämine või rikastumine?Ämma kapi taga läheb kooselu ruttu lõhki, ammu selge!
Ei ole vastuolu, on loetelu.
Mõnele ellujäämine, mõnele maime ja karjäär, mõnele vaja lihtsalt palju uusi asju.
Igal juhul käib elu ümber raha.
Hea ja omanäolise kooli kuvand = nutikool. Hea õpetaja = nutiõpetaja. Hea laps = nutilaps. Hea haridus = nutiharidus.
Milleks meile veel logopeedid või eripedagoogid või lapsevanemad? Need võiks vabalt asendada – nutiga.
Käivad ringi nagu rohelised mehikesed, humanoidid,ei tea ilmast maast mis ymberringi toimub.