Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) jõudis sel aastal lõpule Sõrve poolsaare läänerannikul asuva Saaremaa suurima looala taastamistöödega.
“Mõned kohad vajavad korrastamist ja praht äraviimist,” ütles RMK looduskaitsespetsialist Ants Animägi, kelle sõnul on aga kõik plaanitud raietööd puudega kinnikasvanud aladel nüüdseks lõpetatud. Taastamistöid tehti Lõu looalal 218 hektaril, kust raiuti 6700 tihumeetrit puitu, millest 2400 tihumeetrit on ümarpuit ja 4300 tihumeetrit hakkpuit.
Taastatud loopealne ala asub Kaugatoma-Lõo maastikukaitsealal, mille pindala on 499,5 ha ja mis hõlmab ka Kaugatoma lahe äärset pankrannikut. Lisaks geoloogilisele väärtusele on maastikul väga suur esteetiline väärtus.
Taastamistööd hõlmasid loopealseid, soostunud niite ja puiskarjamaid. Eemaldati eelmise sajandi 50-ndatel väheviljakate maade metsastamise programmi raames rajatud kultuurpuistuid, mis olid kasvama läinud vaid paiguti.
Lisaks raietööd teinud RMK-le on Lõu loopealse taastamisega seotud projekt “LIFE to alvars”, mis varustas alad karjatamistarvikutega. Projektijuhi Annely Esko sõnul soetati mägiveiste jaoks loomade varjualune ja transporditav joogiveetünn koos jooturitega. Rajatud on kaks kilomeetrit elektrikarjusega aeda, 140 meetrit puidust püsiaeda ja neli puidust väravat. Karjaaia jaoks on hangitud päikesepaneeliga elektrigeneraator. Soetatud on 20 moodulist koosnev veiste kogumisaed.
Karjatamisega tegelevad taastatud alal Egon Sepp ja Lehtmetsa talu (Liivi Ungru), kellele on keskkonnaameti poolt üle antud ka tarvikud. Samuti on Rootsist pärit loomakasvatuse ekspert karjatajaid projekti raames nõustanud, kuidas oleks võimalik paremini korraldada sõnnikukäitlust ja loomade talvist hoidmist.
Liivi Ungru karjatab Lõu alvaril 212 hektaril ja Egon Sepp 80 hektaril. Lisaks veistele käivad karjamaal ka lambad ja kitsed.
Väljavõte Kaugatoma-Lõo maastikukaitseala kaitsekorralduskavast
Sõrve poolsaare läänerannikul piki rannikut kulgevalt maanteelt avanevad ilusad vaated merele. Maastikukaitseala üheks suurimaks väärtuseks olev Lõo alvar on üks Eesti suurimaid ja esinduslikumaid. Lõo alvaril vahelduvad erinevad, sealhulgas haruldased alvaritüübid ning kasvab mitmeid haruldasi taimi. Loopealsete puhul on tegu õhukese mullakihiga paepealsete aladega, mis võivad suviti aluspõhjani läbi kuivada. Seda soodustavad ka hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Kevaditi ja sügiseti on piirkond aga liigniiske, kuna paepõhi takistab vee äravalgumist. Vaatamata ajutiselt väga ebasoodsatele kasvutingimustele on alvarite liigirikkus väga kõrge. Puudest ja põõsastest esinevad loopealsel valdavalt üksikud või rühmitunud kadakad ning kidurad männid. Rohurinne on madal ja vaheldusrikas. Taimestiku liigiline koosseis on väga mitmekesine ja omapärane.
Karja karjatatakse maastikukaitsealal. Aastaid juba. Kus paiknevad ka eramaad. Kas on nendel kaitsealadel maamaksu maksvate eramaade omanikelt kõigilt küsitud luba karjatada oma karja (võõrastel) maadel või ole Liivil ja Egonil vaja küsida luba ega mingitgi lepingut sõlmida?