REPLIIK: Konfliktne inimene presidendiks ei sobi (19)

Eestlased on 700 ja rohkem aastat kannupoisid olnud. Peremehetunnet mõnekümne aastaga ei õpi. Millegipärast on ikka tunne, et me ise ei saa ju hakkama.

Kas Marina Kaljurand on lätlane, venelane või eestlane, polegi nii oluline. Oluline on see, et presidendiks ei sobi kandidaat, kes juba nii varases staadiumis on konfliktne ja solvuja. Ma ei saa absoluutselt aru, kust ta võtab, et on “väljavalitu”, kes peaks tingimata Eesti president olema? Reformierakond pani ta optsiooniga ministriks lubadusel, et ta hiljem astub erakonda.  Kui oravad otsustasid, et valiti teine kandidaat, siis nii on. Mille peale on Kaljurannal nüüd õigus solvuda? See, et algul justkui lubati teda valimiskogus toetada? Noh ja siis?!

Pikka aega poliitikas ja diplomaaditööl olnuna peaks ta küll karastunud olema, et teada, kuidas poliitikas asjad käivad. Eriti rumal on aga see, et oma intervjuus lubas ta olla kõigi Eestimaal elavate inimeste ühendaja, vaatamata nende maailmavaatele ja rahvusele. Nüüd on ta aga juba välistanud koostöö ühe osaga, ehk EKRE-ga. Samas võiks ju rahvusriigil olla ka sellest rahvusest president, vähemalt vahelduseks.

Juhtusin kuulama suvel Kuku raadiost saadet, kus kuulajate küsimustele vastas välisminister Marina Kaljurand. Keegi raadiokuulaja küsis temalt, et miks Eesti riik pole siiani tunnustanud Palestiinat kui riiki? Samas kui meist palju suuremad riigid, nagu Rootsi, Island jt. on seda juba teinud? Proua minister vastas, et tema arvates peaks ikkagi Iisraeli ja Palestiina valitsus omavahel kokkuleppele jõudma, alles siis saab Eesti oma sõna öelda.

Saan aru küll, et Eesti on koos Mongooliaga maailma sõltumatum riik, kellest maailmas midagi ei sõltu, kuid mis oleks saanud Eesti iseseisvumisest, kui ka Island ja teised riigid oleks meie püüdlustele samaga vastanud?

Mart Maastik
Facebooki postitus

 

Print Friendly, PDF & Email