President armastagu oma rahvast (2)

“President peab mõistma, et põllumeheta poleks pankurit,” leiab Orissaare elanik Ingrid Holm (fotol), kes vallavolikogu liikmena kandideeris valijameheks.

Ingrid HolmKäes on presidendi valimise aeg. Iga kandidaat kiidab ennast ja salgab maha oma luukered või vähemalt püüab kuidagi õigustada nende olemasolu. Lihtsal inimesel on väga raske valida. Nagu meil kõigil, on ka presidendiks pürgijail oma eelistused ja meeldimised, samas ka poliitiline surve parteide poolt.

Maainimesele ja ka kõigile teistele meeldiks, kui president armastaks rahvast. Armastaks ühtmoodi nii pankurit kui ka põllumeest, saaks aru, et ilma põllumeheta ei saaks olla ka pankurit. Mõistaks, et elu algab nii-öelda rohujuure tasandilt.

Kui palju siis on neid mitme põlvkonna linlasi? Suurem osa meist on kasvanud maal, laua taga, millel rukkileib, piim ja sealiha. Kunagi öeldi, et Eesti rahvas on nõus parema tuleviku nimel silgupäid ja kartulikoori sööma. Ütleja oli vist president Meri ja tal oli tuline õigus, sest ei euro ega dollar aita süüa ega täida kõhtu, kartulikoorte ja silgupeadega aga nälga just ei sure. Nii et ikkagi on maa elu alus.

Mitu korda on nn suurmeeste käest küsitud toidu hinna kohta. Paljud ei tea ei leiva, piima ega muude toiduainete hinda. Küll vabandatakse, et ise poes ei käi jne. Põhjus ei ole mitte selles, et ise ei käi ostmas, pigem see, et puudub huvi, sest raha on rohkelt ja pole vaja teadagi, palju miski maksab.

Sellest on kaua aastaid tagasi. Krooniaja alguses juhtusin kaupluses olles kuulama seal mängivat raadiot, kus just neile küsimustele vastas tollane Eesti Panga president Siim Kallas. Tema vabandas end sellega, et ostab palju Soome kaupa ega tea sellepärast Eesti hindu.

Hoidusin riiulite vahele, et salamisi lugeda peos sente, mõeldes, kas saan lastele peale leiva ka midagi.

Juttu tuli tööstuskaupadest. Tollal olid väga moes punased pika säärega saapad, mis maksid 500 krooni. Ma ei mäleta, kuidas kõlas küsimus, kuid Kallas vastas, et miks tema naine ei peaks tahtma endale punaseid saapaid. Meie palgad olid tollal väiksemad kui 500 krooni.

Jäin mõtlema, et minutaolisi madalapalgalisi naisi on oi kui palju, kuid mis suhtes oleme me viletsamad või teistsugused kui Kallase naine? Kas me ei sünnita oma lapsi samamoodi, kas pole samasugused naised, kas me kõik ei vääriks jalga 500-krooniseid saapaid? Selle asemel loen salaja ja oma vaesuse pärast piinlikkust tundes riiulite varjus sente kokku, et lastele süüa osta.

Siis jõudis esimest korda minu teadvusse, et on olemas esimese ja teise sordi eestlased. Esimene sort ostab Soome ja teiste maade toitu ning käib välismaistes riietes. Teine sort sööb kodus kasvatatud kartulit ja ostab Eesti leiba, piima ning kannab omakootud sokke ja odavaid jalavarje ning loeb hädapärasegi ostuks riiulite vahel sente.

Mul on ükspuha, mis on presidendi nimi, kuid ta peaks nägema kõiki, kes elavad Eestis, tundma huvi kõigi käekäigu vastu ning teadma, et meid toidab ja katab ikkagi seesama kivine maa, mida me oleme aastasadu higi ja vaevaga harinud. Selsamal pinnal on kasvanud üles ka ärimehed ja pankurid.

Seekordne valijamehe valimine Orissaares oli minu arust parim näide aususest, kus samas oli ka pisut lapselikku mängulisust ja põnevust. Esitatud oli kaks kandidaati: volikogu esimees Marili Niits ja mina. Pidime tutvustama oma eelistusi presidendiks pürgijate osas.

Meie mõtted ja eelistused olid üllatavalt sarnased. Oleks võinud arvata, et juba meie vanusevahe ja võib-olla sellest tingitud arusaamad ja ettekujutused tingivad selle, et eelistame erinevaid inimesi. Paljus olime aga ühel arvamusel. Seda näitas ka tulemus, kus hääled jagunesid võrdselt.

Nüüd tuli asja huvitavam osa, kuidas selgitada välja see õige valik. Lapsest saati on heidetud liisku, aastasadu on seda tehtud küll laste mängudes, küll väga tähtsate asjade otsustamisel. See on alati põnev ja väga õiglane otsus. Nii ka seekord.

Tulevik on nooruse päralt, kellele kuluvad toeks ja marjaks ära praktika ja elukogemus. Tark noor kuulab ju alati vanema inimese ära ning oskab saadud iva oma töös kasutada.

See oli parim näide aususest poliitikas ning nii volikogu kui ka me ise jäime asjaga väga rahule.

Print Friendly, PDF & Email