Armas vanaema, kallis vanaisa

vanaema-ja-vanaisa

Õnnelikud on need inimesed, kelle kasvatamisel on vanemate kõrval abiks olnud armastavad ja hoolivad vanavanemad. Toredat homset vanavanemate päeva kõigile vanaemadele ja vanaisadele!                    


Sõber ja mõttekaaslane

minnisaaparMinni Saapar, Tartu ülikooli epidemioloogia saarlasest magistrant

Minu vanaema ei ole kindlasti kõige klassikalisem vanaema. Tõsi, ta nimi on Milvi, ta küpsetab pannkooke ja koob sokke. Aga kokku saades ei lähe meil suurem osa ajast mitte pannkookide söömisele, vaid kohvitassi taga sõnade päritolu või inimkäitumise analüüsimisele. Vanaemalt pärinevad nii mu huvi keele, psühholoogia ja pedagoogika vastu kui ka looduse jälgimise harjumus. Me oleme koos näitlemas käinud ja hoovis telkinud, Stockholmi kruiisil käinud ja marti jooksnud. Mul on hea meel, et ta tuleb kaasa igasuguste ideedega – vähemalt pärast väikest meelitamist. Ja hoolimata meie rohkem kui 50-aastasest vanusevahest on mul vanaemaga rohkem ühiseid huvisid kui nii mõnegi eakaaslasega.a arvan, et vanaema roll on nii tugeva kuvandiga, et tihti me osaliselt ei märkagi inimest selle taga. Et me mõtleme oma vanaemast ainult kui oma vanaemast ja ei hooma teda kui inimest, teda teistes rollides: milline inimene ta on kellelegi sõbrannana, kellelegi tütrena, kellelegi töötajana, kellelegi õena. Vanaemasid on hästi erinevaid ja mul on hea meel, et minu vanaema on mulle lisaks ka sõber ja mõttekaaslane.

Lapsepõlves oli mulle tagatud professionaalne lastehoid ka haigena koju jäädes – vanaema on hariduselt pedagoog. Üks mu tavalisemaid palveid õhtuti voodisse minnes oligi: “Vanaema, räägi midagi sellest ajast, kui sa koolis töötasid.” Ja vanaema rääkis, neid lugusid oli tal palju. Kui lood otsa said, siis lugesime raamatuid. Täiesti kapsaks sai loetud “Zoopargi kasvandikud”, mida lasin endale ette lugeda ikka ja jälle. Lisaks olid meil raamatud paberist vanalinna majade ja rahvariietes nukkude tegemiseks, need tuli välja lõigata ja ruumiliseks voltida-liimida – ja kõik viimseni said kokku liimitud.

Suvisel ajal võtsime aga jalgrattad ja sõitsime neli kilomeetrit Pihtlasse, sest seal on raamatukogu ja pood. Rohkem kui poes müüdav jäätis meelitas mind võimalus terve tee vanaemaga juttu rääkida, ilma et talutööd teda mujale meelitaksid. Nii et ma arvan, et mul on väga vedanud, et minu vanaemal oli aega ja võimalust oma lapselastega nii palju koos toimetada – ja et mu vanaema on nõnna munuke.


Vanavanemaks olemisest

ado-vakkerAdo Vakker, neljakordne vanaisa:

Minu neli lapselast on kõik tüdrukud. Neist kõige noorem on poolteist aastat vana. Et nendega kokku saada, ei pea olema kellelgi meist sünnipäev või mõni muu pidupäev. Kuna elame praktiliselt ühe õue peal, saame iga päev kokku. Oleme üks suur pere. Kui puu- või metallitööd teen, käivad tüdrukud ikka mu juurest läbi. Praegu on nad veel natuke väikesed, et aidata, on niisama seltsiks. Kui nad minu hoida on, siis vahel käime metsas jalutamas või seeni korjamas, autoga sõitmas.

See, kas hoida oma last või lapselast – vahe on ikka sees. Oma laste puhul ei saanud arugi, millal nad suureks said. Kogu aeg oli kiire, majaehitamised ja muud tööd. Lapselaste pealt näeb paremini, kuidas nad sirguvad. See vastab ka tõele, et lapselapsega ollakse vähem range kui oma lapsega – oma lapsi kasvatades on vastutus suurem. Lapselapsele lubatakse rohkem kui oma lapsele, näiteks maiustada. Eks aeg ole praegu teine ka.

Omaenda lapsepõlvest mäletan, et olime, mina ja mu kaks õde, sageli vanaema hoida, sest oli karm kolhoosiaeg ja isa-ema käisid ka laupäeviti tööl. Vanaema oli see hell hing, keda ikka meenutan.

maire-sillavee1Maire Sillavee, neljakordne vanaema:

Minul on neli lapslast. Kõige noorem, Liiso Kret, sai 8. septembril kahekuuseks. Orm Hindrik saab novembris kolmeseks, Karl Priido on üheksane, Sanna-Reesi saab kevadel juba 14.

On minu lapsed kasvanud minuga igal pool koos käies ja kasvavad ka mu lapselapsed oma emaga koos käies. Aga muidugi on nad mu juurde alati teretulnud. See on ju nii loomulik, et lapselapsed oma vanaemade ja vanaisadega koos on.

Lapselastega koos teeme kõike, mis tarvis: olen neile raamatust jutte ette lugenud, teatris käinud, koos vaatame filme ja vahel näpime arvutit.

Ma ei ole selline klassikaline kodune vanaema, kes tugitoolis istuks ja sokki kooks. Ma ei oskagi sokki kududa! Pannkooki küpsetanud olen aga koos lapselastega küll. Sanna-Reesi on ise juba päris hea käega küpsetaja. Karl Priidole olen õpetanud viineripirukate tegemist.

Kui võrdlen, milline olin emana ja milline vanaemana, siis seda ohutunnet on praegu miskipärast rohkem. Olen ka oma tütrele öelnud, et tema pärast ma nii palju ei kartnud, et ta näiteks kukub või haiget saab. Lapselaste puhul aga küll.

vaike-kiviloVaike Kivilo, kuuekordne vanaema, neljakordne vanavanaema:

Olen vanaema ja vanavanaema rolli saanud täita päris kaua. Mul on juba neli lapselapselast. Mu esimene lapselapselaps sai tänavu juba 11-aastaseks. Noorim lapselapselaps saab 23. septembril nelja-aastaseks. Kui on vaja, olen ikka valmis lapselapselapsi hoidma ja nendega tegelema. Nüüd suvel hoidsin üht neist, kuueaastast, kaks nädalat.

Mu üks lapselapselaps elab hoopis Norras. Teda näen harva, suhtleme põhiliselt telefoni teel. Aga vähemalt kaks korda aastas käib ta Eestis. Räägime temaga ikka eesti keeles. Ta ikka oskab veel seda, kuigi ta õpib Norra koolis ja on seal nii edukas.

Kui mu oma lapselapsed kasvasid Kuressaares, oli meil selline traditsioon, et vähemalt kord kuus saime kokku perekondlikel lõunasöökidel.

Kui olen lapselapselastega koos, siis mängime, jookseme ja laulame. Käime väga palju jalutamas. Sel suvel külastasime kuueaastasega Lotte-
maad.

Püüan neid ikka raamatute ja vanade traditsioonide juurde viia ning looduses käies selle kohta selgitusi anda.

Print Friendly, PDF & Email