Pöide kirikus katsetati nanotehnoloogiat (1)

OBJEKTIL: Laud on uuenduslikust konserveerimismaterjalist lookas, pildil Karol Bayer ja Hilkka Hiiop. MAANUS MASING

OBJEKTIL: Laud on uuenduslikust konserveerimismaterjalist lookas, pildil Karol Bayer ja Hilkka Hiiop.
MAANUS MASING

Pöide kirikusse tuli kokku rahvusvaheline restauraatorite ja konservaatorite seltskond, et tšehhi teadlaste juhendamisel avastada ja testida nanotehnoloogial põhinevat läbimurdelist konserveerimismeetodit.

Nanotehnoloogia rakendusi konserveerimisel hakati uurima 1990. aastatel. 2000. aastate keskel jõuti konserveerimismaterjali leiutamiseni, mida kutsutakse nanolubjaks. Laias laastus on tegu kustutatud lubja ja alkoholi seguga, mis välimuselt ja konsistentsilt meenutab veidi piima. Seda saab kasutada näiteks lubjakivi, krohvi, seinamaalingute ja mördi konserveerimisel. Nimelt on nanoosakesed võimelised tungima konserveeritavatesse pindadesse. Selle toimel lubi või seinamaaling tiheneb ja kinnitub tugevamini seina külge.

“Need on sellised nüüdisaegsed ja tulevikku suunatud arendused, millega me siin tegelesime,” ütles õppelaagri korraldaja, Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent Hilkka Hiiop. Neli päeva kestnud õppelaagri juhendajad olid keemik Karol Bayer ja konservaator Jan Vojtechovsky Tšehhi Partice ülikoolist. Nende käe all õppisid Pöidel umbes paarkümmend konservaatorit ja restauraatorit Eestist, Norrast ja Lätist.

Hiiop märkis, et Tšehhist tulnud teadlased on nanotehnoloogia arendamise ja rakendamisega konserveerimise alal tegelenud aastaid. “Selles mõttes on uhke, et meil sellised professorid siin on,” lausus ta ja lisas, et ka osalejad on oma ala spetsialistid ja edasijõudnud tudengid. Laager otsustati korraldada just Pöidel mitmel põhjusel. “See on väga eriline koht, mõnusa atmosfääriga,” tõdes Hiiop. Lisaks on Pöide kirikus ohtralt n-ö katsetamispinda ja erinevaid situatsioone, selgitas ta.

Õppelaager algas teoreetiliste loengutega. Seejärel moodustati seitse gruppi, kes tegelesid konkreetsete pindade konserveerimisega. Hiiop märkis, et iga grupp koostab oma tegemistest aruande ja lõpuks sünnib nende põhjal dokument, mida saavad kasutada ka teised restauraatorid.

Konservaator Jan Vojtechovsky ütles, et nanolubi on tegelikult olemas juba 2006. aastast saati. “Seda pole aga veel eriti kasutatud, sest konservaatorid on üldiselt konservatiivsed inimesed,” lisas ta. Vojtechovsky selgitas, et uuenduslikku materjali ei ole sugugi lihtne kasutada. “Mõned on üritanud, siis on tekkinud probleeme ja nad on alla andnud,” tõdes ta.

Keemik Karol Bayeri selgituse kohaselt on konserveerimisel oluline, et pinda ei kahjustataks. Õigel kasutamisel ei tohiks nanolubi jälge jätta, lisas ta. Temagi rõhutas, et suuremate ja ajalooliselt tähtsate objektide juurde asumisel tuleks nanolupja enne katsetada väiksematel pindadel. Ka Pöides valiti testimiseks neutraalsed ja lihtsamini ligipääsetavad pinnad. Nanolupja kanti nendele pihustamise ja süstimise teel. Kui õnnestunult, selgub paari nädala jooksul.

Print Friendly, PDF & Email