Kodus huuanud jäätisemasinast kasvas välja Fresko jäätisevabrik

KATSETADES JÄÄTISESÕBRAKS: Kaisa Murutar ütleb, et enne jäätisevabriku töölepanemist ta jäätisesõber polnudki. REAKOGU

KATSETADES JÄÄTISESÕBRAKS: Kaisa Murutar ütleb, et enne jäätisevabriku töölepanemist ta jäätisesõber polnudki.
REAKOGU

Fresko jäätisevabrik, mis paneb mitut sorti käsitööjäätist klaaspurgikestesse, sündis Saaremaalt pärit Kaisa Murutari peas juba 2014. aastal.

Praeguseks Tartus edukalt tegutseva jäätisevabriku juht Kaisa Murutar rääkis, et juhuse tahtel osales ta 2014. aastal ka ettevõtluskonkursil Ajujaht, mistõttu ei saanudki seda vabriku-mõtet pikemalt heietama jääda, tuli kohe tegutsema asuda.

“Idee sünni taga mingit heureka-hetke polegi, pigem tihe mõtete sõelumine – olen pisut oma kogemustest ja pisut põikpäisusest alati teadnud, et palgatöötajaks mina ei sobi,” märkis Murutar.

Kasvas jäätisesõbraks

Seega mõtles ta tegevusala peale, mis ühtepidi pinget ja enesearengut pakuks ja lõbus oleks ning millele teisalt turgu jaguks. “Kui ma oleks tol hetkel kaks aastat tagasi teadnud, mida jäätise tootmine ja selle turustamine endaga kaasa toob, oleksin ilmselt midagi muud valinud,” arutles jäätisemeister.

Murutari sõnul arvatakse tihti, et ta valmistas esiti väikse masinaga kodus oma tarbeks jäätist ja niiviisi kasvas suurest jäätisearmastusest äri. “Tõde on aga selline, et ma pole ühtki koduköögi jäätisemasinat isegi mitte lähedalt näinud,” tunnistas ta.

Toetava pere ja juhuste kokkulangemise tõttu õnnestus tal kohe väiketööstuslik jäätisemasin osta, mis pea aasta ta Tartu kodu garderoobis huugas ja temaga sõbralikus koostöös retsepte katsetas.

“Jäätisesõber ongi minust pigem töö käigus kasvanud, sest ise saan ju teha täpselt minu maitsele vastavaid jäätisi ning tean ühtlasi, mida sinna sisse panen,” rääkis ta.

Fresko jäätiste eripäraks on kristallselge koostis – sealt ei leia ühtki lisaainet ega pulbrit, mis sööja kulmu kergitama paneks. “Ainult aus kraam – pressime ise tsitrusviljadest mahla, püreestame avokaadod ja banaanid, ka piim ja munad tulevad otse mahetalust ja on eelnevalt töötlemata,” kinnitas noor ettevõtja. Selles osas ei ole tehtud ühtki kompromissi ega mindud lihtsama vastupanu teed.

Jäätiseretseptid tulevad tänaseni suuremas osas Kaisa oma peast. Maitseid lihvib ta võimalusel kolleegide kaasabil. “Mõni retsept on peas juba nii valmis küpsenud ja eks kogemus hakkab ka juba vaikselt mängima, et saabki esimesel katsel jäätise purki,” tõdes ta. Kindlat valemit tootearendusel pole.

Inspiratsiooni annab jäätisevabriku perenaise sõnutsi vahel mõni maitseelamus, ka surfab ta tihti netis sihilikult ideid otsides ning samuti on Fresko klientide soovid ja mõtted nii mõnigi kord jäätiseks vormunud.

Väiketootja eelis ongi paindlikkus. Kui suurtööstuses võtab uue toote väljaarendamine ja erinevate etappide läbimine aega kuid, siis Freskol pole probleemi hea idee mõne päevaga realiseerida. Nõnda ongi vahel tehtud mõni eritellimus täpselt kliendi soove arvestades.

500 liitrit kuus

4jaatisevabrik_potsikJäätisevabriku mahud on veel väikesed, kuna tegu on ikkagi noore ettevõttega. Suvekuudel tehti Murutari sõnul umbes 500 liitrit jäätist kuus. Seda müüdi peamiselt väikestes kauplustes ja kohvikutes üle Eesti ning vabaõhuüritustel. “Kuna nüüd oleme värskelt sõlminud lepingud mitme suurema kauplusega, tuleb koguseid suurendama hakata,” nentis ta.

Fresko jäätised on suve algusest müügil Tallinna ja Tartu kaubamajas ning kohe ka Stock­mannis, Solarise, Viimsi ja Pärnu Delice’is, aga ka Maksimarketites. “Kui praegu töötame vabrikus veel neljakesi – jäätist teeb praegu täiskohaga üks töötaja –, siis õige pea tuleb abijõude palkama hakata ning mõelda võimekamate seadmete peale,” teab Murutar hästi ette järgmisi samme.

Turule tulemiseks n-ö jalga ukse vahele saada ei olegi tema sõnutsi keeruline olnud. Väikesi jäätisetootjaid on viimastel aastatel küll tekkinud, aga Fresko tooted on piisavalt omanäolised ning nii suured kui väikesed kauplused on need hästi vastu võtnud. Saaremaal sai Fresko jäätisi sel suvel osta Pihtla Mekitoast. Praegu on need müügil Saarte Sahvris. Magustoiduks pakuvad Fresko jäätisi Kuressaares La Perla ja Retro.


Saarlane, kes unistas suurest edust

End läbi ja lõhki saarlaseks pidav Kaisa Murutar (Kopliste) tunnistab, et mainib oma päritolu igal võimalusel, ja tunneb seejuures, et see annab talle teatava sotsiaalse eelise.

“Inimesed kipuvad millegipärast suisa heldima seda kuuldes, saarlased on mandrirahva jaoks nagu mingid poolmüütilised olendid,” muigab ta.

Varem elas Kaisa Kuressaares, praegu asub ta vanematekodu linna lähistel. Kaisa lõpetas 2009. aastal Saaremaa ühisgümnaasiumi matemaatika-füüsikaklassi ja veendus õpingute käigus, et on ikka täielik humanitaar. “Seega läksin Tartusse ajalugu õppima ja omandasin ülikooli kõrvalt ka kondiitrikutse,” tunnistab ta.

Noore ettevõtjana tunneb ta, et ettevõtlusega pole mõtet alustada, kui sa ei mõtle suurelt. “Seega ma muidugi unistasin, et hakkab kohe jube hästi minema,” kinnitab Murutar. Tegelikult tuli siiski palju tööd teha ning enne suure läbimurde saabumist seisab tema arvates kindlasti veel rohkem tööd ees.

Kaisa kinnitusel tuleb kvaliteetse toidu osas jätkuvalt teha palju teavitustööd ning ikkagi jääb suurele osale inimestest arusaamatuks, miks peaks ta neli korda kallimat käsitööjäätist ostma, kui plombiir nii hästi maitseb. “Ja see ongi okei, käsitööjäätis ei olegi maius, mida peaks liitrite viisi näost sisse ajama, see peabki olema eksklusiivne, midagi eriti head, millega end vahel premeerida või mida oleks uhke külla minnes kaasa haarata,” selgitab ta.

Saaremaal käib see pesueht saarlane sageli. Äsja veetiski ta siin terve suve, sest vormiliselt on ta lapsehoolduspuhkusel. “Kuid alustav ettevõte ongi nagu mu kolmas, kõige nõudlikum laps,” tähendab Kaisa. “Siin on mõnus – kaheaastane Lumi saab hoovis ringi lipata, kutsusid toita ja tuleb endaga suurepäraselt ise toime,” räägib ta.

Praeguseks 3-kuune Lars sai aga Saaremaal palju värskes õhus mõnuleda ja magada. “Vanemad, vanavanemad, tädid ja õde aitasid lapsi kantseldada, nii et sain distantsilt ka tööasju ajada ja pääsesin tänu siin olemisele ilmselt suurematest kahjudest vaimsele tervisele,” arutleb hakkaja naine. Tartus nelja seina vahel on väikeste lastega ikka oluliselt keerulisem, tunnistab ta.

 

Print Friendly, PDF & Email