Hullud burrito-meistrid, 500 pitsat ja vana hea burks

TÄHTIS KÜLALINE: President Toomas Hendrik Ilves uurib Kaidar Kivistikult, mida Muhurito pakub.  IMRE SOOÄÄR

TÄHTIS KÜLALINE: President Toomas Hendrik Ilves uurib Kaidar Kivistikult, mida Muhurito pakub.
IMRE SOOÄÄR

Üks on kindel, suvel Saaremaal ja Muhus naljalt nälga ei jää. Söönuks said siin nii turistide hordid kui ka Eesti president ning valikus oli kõikvõimalikke roogasid alates tuhlist ja notist kuni Mehhiko roogadeni välja.    

 

Liiva külas pani välikohviku Muhurito suveks püsti Muhu juurtega noormees Kaidar Kivistik. Kohviku köök seati sisse rekas, mis kunagi vedas riideid. Terrassina kasutati aga     nõukogudeaegse veoki kasti. Kogu kupatus võõbati Muhu värvidega üle ning burritode ja käsitööõlle müük võis alata.

“Idee tekkis alles aprillikuus,” rääkis Kivistik, kes ise on viimased kuus aastat elanud välismaal ja kodusaart üldiselt vaid suviti külastanud. “Meeskonnas oli algselt üks iirlane ja kaks poolakat ning mujaltki igalt poolt tulid sõbrad hiljem appi.”

Järjekord oli suve lõpuni

Nii võis Muhuritos suve jooksul toimetamas näha ka hispaanlasi, prantslasi ja tallinlasi. “Kõik tõid endaga midagi kaasa, mõne retsepti või idee. See oli selline sõprade kohvik põhimõtteliselt,” lausus Kivistik.

Noored alustasid kohe pärast jaanipäeva ja lõpetasid loetud päevad tagasi. “Kõik ütlesid, et te olete tõesti hullud, kui te teete burrito-koha Muhu saarele. Aga esimesest päevast saati oli meil järjekord ja niimoodi umbes suve lõpuni välja,” rääkis Kivistik.

Esialgu kaaluti, kas pakkuda Tai või Mehhiko toitu, kuid lõpuks langes liisk ikkagi viimase kasuks. “Mulle meeldib kodus kokata ja küpsetada ning Mehhiko toit maitseb mulle endale väga,” selgitas Muhurito hobikokast eestvedaja, kes viimased aastad on tegelikult olnud hoopis õpetajaameti peal. Lisaks veiseliha-burritodele pakuti Muhuritos ka näiteks bataadifriikaid ja kõikvõimalikke koduseid morsse.

Enim valmistas Kaidar Kivistikule rõõmu kohalike soe vastuvõtt. “Kõik rääkisid meile, kuidas Muhu saar ei ole kunagi nii elav olnud,” ütles Kivistik. “Tulime rahaliselt välja, aga minu jaoks oli kõige tähtsam see, et tekkis kommuunitunnetus,” lisas ta, märkides, et Muhuritot külastasid nii noored kui vanad. “Seitsmekümnendates tädikesed tulid ja tänasid, et me sellise asja siia tegime.” Juulis väisas Muhuritot ka Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Tuleval aastal plaanib Kivistik Muhurito avada juba suve alguses. Vahepealsel ajal kavatseb ta aga kohvikupidaja ametit proovida pealinnas. “Ma ei oska öelda, mis sellest tuleb, aga hakkame koos minu väga hea tuttavaga Tallinnas midagi uut tegema,” lausus Kivistik.

Muhurito polnud kaugeltki ainus uus tulija. Mitmetel suvistel üritustel võis kohata nähtust nimega Saaremaakera, kust maitsvad pitsad välja vupsasid – Ameerika pikap-tüüpi auto kasti oli seatud puuküttega kiviahi.

Ahju meister ja Saaremaakera idee autor Veiko Lember ütles, et see oli märtsis, kui nad sõbraga maha istusid ja mõtlema hakkasid. Maikuuks oli ahi valmis ja juuni lõpus hakati üritustel juba pitsat pakkuma.

Koostööd teeb autoremondilukksepaks õppinud Lember hinnatud koka ja Retro kohviku ühe omaniku Sander Väärtiga, kellelt tulevad retseptid. Turunduse eest hoolitseb aga tema naine Merike Lipu, kes on ülikoolis lõpetanud suhtekorralduse eriala.

Friikate konkurent

Lember nentis, et suvega võib rahule jääda ja neid on väga hästi vastu võetud. Väheke probleeme oli esialgu sellega, et suvistel üritustel olid toitlustajad üldiselt juba olemas. Nii tuli vaeva näha, et ka Saaremaakerale ruumi leida. Ühel korral pakuti pitsat ka lihtsalt Mändjala ranna parklas. “Tegime Facebookis reklaami, et oleme sel päeval sel kellaajal seal ja rahvas tuli,” meenutas Lember. Ta lisas, et tõenäoliselt võiks sarnast käiku korrata näiteks talvel, kui on ilus ilm. “Valime ühe pühapäeva ja inimesed, kel pole parasjagu midagi teha, saavad väljasõidu teha ning ka maitsvat pitsat ja sooja jooki.”

Pitsa kasuks otsustati Lembri sõnul seetõttu, et üldiselt pakutakse üritustel vaid burgereid ja friikartuleid. “See on veidi üksluine,” tõdes ta. Puuküttega ahjus valmib pitsa loetud minutitega. “Kui järjekorda pole, on ooteaeg sisuliselt olematu,” märkis Lember.

Igasuguste itaaliakeelsete nimetustega Saaremaakera inimesi ei kohuta. Meelepärased lisandid saab klient pitsa peale ise valida.

Eriti edukaks osutusid Saaremaakera jaoks Kuressaare merepäevad. Kahe päeva jaoks arvestati tainast 350 pitsa jagu. Reedel müüdi aga 300 pitsat ja nii olid laupäeva hommikuks vaid riismed järel. Ei jäänudki muud üle, kui tuli uut tainast tegema hakata. “Kahe päevaga läks viissada pitsat, nägime oma maksimumi ära,” rääkis Veiko Lember.

Innovatiivseid pitsameistreid võib kohata ka Saaremaa toidufestivalil. Samuti on nad platsis mõnes põnevamas kurvis Saaremaa ralli ajal.

Sugugi halvasti ei läinud suvel ka vanematel olijatel-tegijatel. Kuressaare kuursaali restorani KuKuu peakokk Toomas Leedu ütles, et suvi oli väga töine. “See äri on raske. Hommikust õhtuni ja nii sügiseni välja sai korralikult tööd tehtud. See oligi eesmärk,” lisas ta ja kiitis ka ilma. “Kui mõnikord süüdistatakse ebaõnnes ilma, siis sel aastal tuleb mingi muu vabandus välja mõelda.”

Eelkõige paistab KuKuu silma kohaliku kala valikuga. “Mida loodus igal hommikul annab, seda võtame, ja kogu moos,” märkis Leedu, et road valmivad kohalikust värskest kalast. Ta lisas, et koka jaoks on see suhteliselt tänamatu ja raske töö ning osaliselt seepärast söögikohad kohalikku kala just väga tihti pakkuda ei tihka.

Kevadel lesta? Kena nali

“Kevadel mõned kliendid tulevad ja küsivad, et miks meil lesta pole. Siis ütlen, et kui ma praegu lesta serveeriksin, siis kohalikud naeraksid,” rääkis Leedu. Peakokk lisas, et tavaliselt soovitab ta sõpradele kalu, mida järgmisel nädalal ei pruugi enam saada.

Restorani teine hitt oli suur valge tool, mille linn kuursaali kõrvale vallikraavi äärde pani. “Ei tea, kas mõnel, kes Saaremaale tuli, jäi seal peal käimata ka,” muheles Leedu, lisades, et toolile oleks võinud lausa loenduri peale panna.

KuKuu puhul on kindel see, et sügise saabudes mingit vaikset hääbumist oodata ei ole. “Nii nagu suure mürtsuga alustasime, nii ka lõpetame,” lubas Leedu, viidates 10. septembril toimuvale hooaja lõpupeole. Avada plaanitakse tuleval aastal taas enne maikuud.

Pidutseda on põhjust ka Lümandas, kus Lümanda söögimajal täitub tuleval hooajal 20 aastat. Söögimaja perenaine Juta Pae ütles, et tema küll kurta ei saa. “Külalisi käis küllalt, nii turiste kui ka kohalikke,” sõnas ta ja lisas, et väga palju käis neil sakslasi.

Lümanda söögimaja eristab paljudest teistest söögikohtadest algusest peale sisuliselt muutumatuna püsinud menüü. Pakutakse lihtsaid Eesti toite: kartuliputru, keedetud sealiha juurviljadega ja muud säärast. “Inimesed teavad, kuhu nad tulevad ja mida nad söövad.”

Kuigi söögimaja uksed igapäevaselt enam lahti ei ole, avatakse need tellimise peale. “No alates kümnest inimesest,” viitas Pae, kui suurtel gruppidel põhjust ühendust võtta on.

Lümandast mitte kuigi kaugel, Tehumardil oli tänavu viiendat suve avatud välikohvik Wio. Kohviku juhataja Oskar Liblik ütles, et minimaalselt kestab nende hooaeg jaanipäevast augusti teise nädala lõpuni. “Kui ilmad lubavad, oleme alati luugid varem avanud ja kauem lahti hoidnud,” lisas ta. Praeguseks on Wio “talveunne” suikunud.

Libliku sõnul läks suvi korda. “Salme inimestel oleme endiselt meeles ja ega vana hea hamburger turistegi külmaks jäta,” kinnitas Liblik. Tuleval hooajal on plaanis menüüs muudatusi teha, kuid vana hea Tehumardi hamburger ja jäätisekokteil ei kao kuhugi.


Hea teada

Veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda:

“Kui teenust pakutakse alla kolme kuu ja avalikul üritusel, on tegemist ajutise toitlustusettevõttega. Sellisel juhul tuleb iga ürituse kohta esitada eraldi majandustegevusteade, milles antakse ülevaade toidu käitlemisest ja käideldavast toidugrupist.

Siinjuures on oluline meeles pidada, et ka ajutisele toitlustusettevõttele kehtib nõue pakkuda tarbijale ohutut toitu. Toidukäitlejal peavad olema toiduhügieeni-alased teadmised, toidu valmistamiseks sobivad vahendid ja sisseseade, enesekontrolliplaan ja tervisetõend. Ka müüdav alkohol peab olema kantud alkoholiregistrisse, mida saab hõlpsalt veebis kontrollida.

Kui ettevõttel juba on tegevusluba, siis puudub vajadus hakata seda igal uuel hooajal uuesti taotlema. Sellisel juhul annab toidukäitleja järelevalveametnikule teada, et alustab taas toidu käitlemisega, see aga ei tähenda uue tegevusloa väljastamist. Kui toidukäitleja soovib aga uuel hooajal oma tegevust laiendada ja pakkuda kliendile ka teisi teenuseid, mis vajavad tegevusluba, siis sellisel juhul tuleb esitada taotlus tegevusloa muutmiseks.

Avalikel üritustel võivad toitu pakkuda kõik toidukäitlemisettevõtted, kellel on vastavas valdkonnas tegevusluba või kes on esitanud selle tegevuse kohta majandustegevusteate. Lisaks neile on ajutisest toitlustusettevõttest või jaemüügiettevõttest Saare maakonnas käesoleval aastal teavitanud seitse ettevõtet. Kokku on Saaremaal 608 toidukäitlemisega tegelevat ettevõtet, tegevusluba on neist 284-l.”

Print Friendly, PDF & Email