Targemaks saamise tunne

õppimine

Meeldiv on nentida, et targemaks saamine on mõistuse piires mõnus ja lihtne, ja sestap ka levinud. Noh jah, täpsemalt on ta seda piirides, mis jäävad natuke alla mõistlikkust, aga küll jõuab. Mõnusaks ja lihtsaks teevad teadasaamise toredad emotsioonid, mida võib vast kokku võtta nende kahega: huvi ja lootus.

Huvi kaasneb näiteks küsimustega, kelle on Brad Pitt ja Angelina Jolie nüüd siis lapsendanud, või kas Pluuto on juhtumisi jälle planeetide hulka arvatud, või kellega on Zeus veel lapse teinud ja mis sest sai. Niisugustest teadmisest ei paista erilist utilitaarset kasu tõusvat, aga neis on ometi miski, mis paneb neid suure mõnu ja kerguse saatel välja uurima ja meelde jätma. Lootus ja tema sugulastunded käivad koos teadmistega, millest võib kasu tõusta, või kahju, või midagi vahepealset. Niisuguste küsimuste seas on: kust saaks D-vitamiini, kuidas on Edgar Savisaare tervis noil nädalatel, kuidas saada kümme tuhat eurot kuus passiivset tulu, ja muidugi – kuidas elada õnnelikult.

Sundus on halb põhjus

Huvi ja lootuse erinevate variatsioonide ja kombinatsioonide saatel võib päris palju teadmisi koguda, teoreetiliselt on võimalik oma elu nende kahe vahel vongeldes ära elada. Ja nagu ikka, see jutt siin räägib niisugustest teadmistest, mis on mujal.

Ontogeneetiliselt esimene halb põhjus õppimiseks on sundus. See on enamusele tuttav kooliajast, kus ta kaasneb näiteks algebra, ajaloo või mõne muu kooliprogrammi õudusega. Autori enese kaheteistaastane koolikogemus ütleb, et kui mitte ühestki otsast kõnetav materjal kombineerida õppimise sunniga, on tulemuseks õppimiskujulised liigutused, aga mitte õppimine. Siia sobib näiteks ülestunnistus, et esimese või teise maailmasõja ega ülepea ühegi sõja algusaasta on autorile teadmata. Mõne neist on saanud peale kooli isegi välja uurida, aga kohe varsti jälle ära unustada. Neid on eksklusiivselt läinud vaja ainult juhul, kui keegi on tahtnud tuvastada puruloll olemist – aga sõdade algusaastad ei ole puruloll olemisest päästnud, ja inimeste lootusi üles kütta ei ole ilus.

Olgu õiendatud: teemade jagamine huvitavateks ja mittehuvitavateks sedasi, et kuulsuste ja planeetide isiklikud elud on huvitavad, aga ajalugu ja algebra ei ole, on täiesti meelevaldne ja juhuslik, ja kui veab, ka subjektiivne. See on sellest, et huvi ongi meelevaldne, juhuslik ja subjektiivne. Kõik ei ole kõigile võrdselt huvitav, ja taevas tänatud. Nii on meil miljardite identsete teadmistepagasite asemel miljardid erinevad teadmistepagasid ja niiviisi saab tegelikult inimkonna peale kokku rohkem teadmisi.

Võib ka niisuguse lausega: kui pakkumisel olev tarkus tundub ebahuvitav ja/või ebavajalik, siis on see hea põhjus mitte targemaks saada, olgu ta kohustuslikus programmis või mitte. Keda see põhjus kõnetab, jääb nii rumalaks, kui ta huvide ja vajaduste laiahaardelisus lubab. Kes aga ei usu niisugustesse põhjustesse, liigub edasi järgmiste takistuste poole.

Kord alanud, kulgeb õppimine mõnda aega taas mõnusasti, aga ainult mõnda aega. Üks aeg tulevad ilmsiks esimesed vastuolud õpitava materjali sees.

Lustlikumale meelele võib näidisjäramiseks anda võrdlemisi lihtsa algebraülesande: Kui palju on (n+1)(n-1) / (n-1), samal ajal kui n=1? Muidugi, kui esiteks märgata, et see kõik on üsna kama, võib sellest lõigust sujuvalt üle libiseda ilma ülemäära keskendumata. Kes libises, on jõudnud teise hea põhjuseni, miks mitte targemaks saada. See põhjus on, et läbinärimise pealt kokku hoitud aeg on targem kulutada tähtsamate asjade peale.

Kes toimib teistmoodi ja jäi mõtisklema, sel läheb piirini jõudmisega veel aega. Võibolla intrigeeris mõistatus teda asja uurima, ja see uurimine võis omakorda midagi innustada, nii et lõpuks võis asi viia ühe või teiseni, kasvõi elukutse valikuni. Edasiõppija elu pole enam lihtne, aga on ometi mõnus ja huvitav – kuni tuleb vastu üht järgmist tõugu vastuolu. Ning too pole enam mingi tilulilu, vaid midagi päris hirmsat. Võib vast üldistada, et see esimene (n-1)-dega mõistatus on nagu vilumuse-eelne ja see teine, päris hirmus, vilumusejärgne vastuolu. Vilumuse järgselt võib kaugelejõudnud teadlane kohtuda teadusartikliga, mis ühest küljest tundub mõistuspärane, aga teisest küljest lükkab kogu lugeja elutöö ümber, kui ta tõesti tõsi on.

Mitteteadlastel võib juhtuda, et oma suhte kallal töötav paar avastab terve rea liigutusi, mida nad on viisteist aastat jutti valesti teinud. Üks võib avastada, et abivalmis viitamine oma partneri vigadele, mida ta on ometi aastaid lihvinud, on tollele põrgu. Teine võib avastada, et partneri vigade vaikselt üle­elamine, milles ta on suure meisterlikkuse saavutanud, on mõlemale põrgu. Või kes teab mida.

Niisugustele asjadele ei saa reageerida minema-jalutamise ja tähtsamate asjadega tegelemisega, sest nad ongi parajasti kõige tähtsamad asjad selle inimese maailmas. Need on vaat et tema ise: milliseks ta on pika aja jooksul end ja ümbritsevat maailma kujundanud ja mida ta on mõnel juhul ka teistele propageerinud. Uus teadmine, mis ründab inimest sellisesse delikaatsesse kohta, võib esile kutsuda süü, alanduse, hirmu ja nondel põhineva viha. Kui see juba on, saame kaitsepositsioonil inimese, kelle suhe uutesse teadmistesse on, et need tuleb maa pealt hävitada. Ning nüüd jõudsimegi kõige levinuma ja raskema takistuseni targemaks saamise juures. Õige pisut liialdades võib sedastada, et sisulisi teadmisi ei ole mõtet üldse levitada, sest need põrkuvad üheksal juhul üheksast kaitsepositsioonide vastu. Targemaks saavad niisuguses situatsioonis ainult väga üksikud ja väga imelikud inimesed.

Nagu ikka, on meisterliku manipuleerimise abil nii ükskõiksusest kui kaitsepositsioonist võimalik mööda laveerida. Koolis katsetatakse õpetada aineid huvitavalt, et õpilased ei tunneks ära, et neil pole seda värki ülepea vaja. Ebameeldivate sõnumite edastamiseks õpetatakse mitmeid mooduseid nagu mina-sõnumid, kuueastmeline sõnum ja muud säärast. Pole siiski märgata, et kummalgi alal oleks massiliselt kuhugi jõutud. Meisterlikkus on jäänud kanda meistrite pisitillule seltskonnale ning levinud probleemid jäävad levinud probleemideks.

Vabadus rumal olla

Enamgi veel, kui tahta panna uusi teadmisi kellegi pea sisse, kes ei taha neid sinna, põrkume eetiliste probleemidega tahtevabaduse ja vägivalla lähistel. Vabadus rumal olla tundub küll midagi, mille üle peaks enne kaitsmist natuke arutlema, aga sama käib ühe vabaduse äravõtmise kohta: enne võtmist peaks vist ikka natuke arutlema.

Ja isegi veelgi enam: kellegi teise pea on vähemasti kellegi teise otsas. Ise uute teadmiste kogumine sunnib tegelema nende hirmsate tunnetega mitte kellegi teise, vaid iseenda südames. Nii tunduvad põhjused, miks uut teadmist haistes kaitsepositsioon võtta, juba lausa sümpaatsed. Kes ütles, et uusi teadmisi ei ole mõtet levitada? Nende poole ei ole isegi mõtet vaadata, sest nad on, noh, nõmedad jobud.

Sedasi, teadmiste kõrval, mis kutsuvad esile huvi või lootuse, on mõned veel: uued teadmised võivad olla ebaolulised või liiga keerulised, aga ka alandavad, süüdistavad, hirmutavad, vihastavad, ning lõpuks ka vägivaldsed ja ahistavad. Nisuke ta on, see targemaks saamise tunne. Võeh.

Oliver Parrest, Anseküla elanik

Ilmus blogis juhuslikud­lylitused.blogspot.com

 

Print Friendly, PDF & Email