Valjala jahiselts ei jää hätta küttimismahtude täitmisega

ALGUS- JA  LÕPP-PUNKT: Kalev Päästel Tõnija jahimajas. Foto: MAANUS MASING

ALGUS- JA LÕPP-PUNKT: Kalev Päästel Tõnija jahimajas.
Foto: MAANUS MASING

59 liikmega Valjala jahiselts rendib Valjala ja Kallemäe jahipiirkonda, mille kogupindala on 16 000 hektarit. Muhu ja Laugi seltsi järel ollakse sellega maakonnas suuruselt kolmanda jahiala kasutajad.

 

Seltsi juhatuse esimees Kalev Päästel nentis, et jahipidamist nimetatakse küll hobiks, aga tegelikult on see juba omandanud paraja majandusharu mõõtmed. Jahiselts on aga omamoodi majandusüksus, kes õiguse eest jahiala kasutada täidab riigi pandud kohustusi ulukite arvu reguleerimisel. Jahisaak on jahiseltsi oma, kes ise otsustab, kui palju sellest müüakse kokkuostjale ja kui palju kasutatakse oma tarbeks. Jahisaagi müügist teenitud tulu läheb seltsi tegevuse katteks.

Päästel märkis, et jahiseltsidele määratakse erinevate ulukite küttimise miinimummaht. “Kui selle jätad täitmata, võib jahindusnõukogu teha keskkonnaametile ettepaneku jahipiirkonna kasutusloa peatamiseks. Praegu ei ole sellist asja veel juhtunud, aga ei või iial teada, millal see esimene aps tuleb,” rääkis ta.

Siga ja seakatk

Eks see sunnib kütte ka tegutsema. Päästel märkis, et siiamaani on selts neile seatud miinimummäärad ilusasti täis saanud, aga metssigade osas on nõue üha suurem. Ta lisas, et jäägrite tegevuse teeb keerulisemaks katkuohust tingitud nõue, et lasta tuleb senisest rohkem emiseid ja põrsaid. “Kui lased sada siga, siis 50 neist peavad olema põrsad. Ülejäänud viiekümnest peab omakorda 50 protsenti olema emised.”

Eesmärk on metssigade populatsiooni arvukust vähendada, emiste laskmine aga vähendabki järelkasvu. “Kui viljapõllul on aga emis koos põrsastega, siis käsi ikka ei tõuse seda emist maha laskma,” tunnistas Päästel. “Kus sa siis need triibulised põrsad jätad? Osa lased maha, teised jäävad sinna viljapõldu, rullivad seal, kahju tuleb kümme korda suurem. Lased selle emise ära ja siis nad ongi seal, sa ei näegi neid enam, viljapead ainult liiguvad. Enne ei tule põllust välja, kui kombain nad välja ajab,” rääkis ta ja lisas, et valmiv nisu toob metssead kümnete kilomeetrite kauguselt kohale.

Samas möönis jahiseltsi juht, et katku puhkemisel oleks hukkunud metssigade matmine veel rängem kui nende küttimine.

“Katk teeb puhta töö. Noorloomad hukkuvad sajaprotsendiliselt. Öeldakse, et 5–10 protsenti suurtest isenditest võivad haiguse üle elada, nad muutuvad resistentseks ja ka järglased on katkule immuunsed,” selgitas ta.

Suvisel ajal peetakse metssigadele varitsus- ja hiilimisjahti, 1. oktoobrist aga koertega ajujahti. Praktika näitab, et talvisel jahihooajal saab selts täis umbes kaks kolmandikku määratud minimaalsest küttimismahust.

Põtradega Valjala jahiseltsil probleeme pole olnud, ei loenduse ega laskmisega. “Neid on igal aastal lastud paarkümmend. Põdraga on asi lihtne, ta on suur loom, paistab välja. Siiani on mehed aru saanud, keda tuleb lasta ja kuidas tuleb lasta,” rääkis Kalev Päästel. Ta lisas, et Saaremaal on ühiselt kokku lepitud, et ei tohiks lasta kühvelsarvedega põtru, et seda populatsiooni taastada. “Ta on sama põder, aga tal on geen teine, sarv on teine. Meil on sellised isendeid aga vähe. Laskmisest hoidumisega on võimalik tema arvukust taastada.”

Hirvede laskmisel tuleb silmas pidada, et iga kütitud hirvepulli kohta tuleb liigi arvukuse vähendamiseks küttida ka üks hirvelehm. Valjala jahiseltsile määratud küttimislimiit 35 hirve jagatakse solidaarselt kolme piirkondliku grupi vahel ära, 1. septembrist läheb varitsusjaht lahti ja kõvemad trofeed lastakse põhimõttel, kes ees, see mees.

“Kitse on meil ka päris palju, aga limiit on ka sel aastal päris suur,” märkis Päästel, lisades, et määratud küttimismahtude täitmisega Valjala selts sellegipoolest kimpu kindlasti ei jää.

Ulukite populatsioonid Saare maakonnas on jätkuvalt suured ja ega jahimehed pole neid numbreid ka vaidlustanud. “Jahimees tahaks ju, et loomi oleks rohkem, aga meil on maaomanikud, kes võivad tulla oma kahjunõuetega.” Valjala jahimehed on tänavu saanud kolm kahjuennetusteadet, kuid ühtegi kahjunõuet ei ole neile siiani õnneks esitatud.

Päästel kinnitas, et maaomanikega pole jahiseltsil probleeme olnud ja kohalike põllumeestega, kellest mitmed on ka ise jahimehed, on olnud hea koostöö. Viljakasvatajad informeerivad jahiseltsi sellest, kus ja missugused kultuurid kellelgi maha on pandud, mille põhjal saavad kütid omakorda plaane sättida. Vaid üks maaomanik on Valjala jahipiirkonnas oma maadel jahipidamise keelanud.

Laupäeviti ühisjaht

Valjala jahiselts peab igal laupäeval ühisjahti. Jahipaik vaheldub rotatsiooni korras kolme piirkondliku grupi vahel. Ühel laupäeval ollakse Kallemäel, järgmisel laupäeval Valjalas, seejärel Tõnijal. Iga järgmise ühisjahi piirkonnas kehtib eelneval nädalal koertega jahipidamise keeld. “Kui näiteks Kallemäel on nädala lõpus jaht tulemas, siis selle nädala esmaspäevast reedeni ei tohi seal piirkonnas koertega jahti pidada. Siis on suurem lootus midagi kätte saada,” selgitas Kalev Päästel.

Ühisjahid algavad ja lõpevad enamasti jahiseltsi Tõnija jahimajas, mis on jahimeeste käes olnud juba ligemale pool sajandit, aga praeguse väljanägemise sai kuus aastat tagasi.

“Jahipäevad on mõnusad, aga õhtud teinekord veel mõnusamad,” nentis Päästel. Kui jahipäev läbi saab, tullakse jahimajja kokku, üks hakkab ulukeid nülgima, teine liha tükeldama, kolmas kartuleid koorima, neljas fileed praadima, samal ajal on saun küdemas. Lõpuks istutakse ühise laua taha ja võetakse jahipäev muhedalt kokku.

Tõnija jahimaja on küll korras, aga tegemised selle juures ei lõpe. Kalev Päästel viitas lihakehade jahutusruumi väljaehitamisele ning jahimaja kõrval asuvale ulukite töötlemise platsile, mis peaks samuti seinad ümber ja katuse peale saama. Lisaks ootab püstitamist varjualune, kus jahipäeva lõuna ajal saab suppi süüa, nii et ei pea jahimajja sisse minema ja saapaid jalast võtma.


Mägra maja

MÄGRAKÜLA: Evi Väljaäär näitab, et Ratla vana viljahoidla aluse on mägrad risti-põiki käike täis uuristanud. Foto: MAANUS MASING

MÄGRAKÜLA: Evi Väljaäär näitab, et Ratla vana viljahoidla aluse on mägrad risti-põiki käike täis uuristanud.
Foto: MAANUS MASING

Saaremaa staarmäkrade Tõnise ja Kadi tegemistest on loodusesõpradel tänu mägrakaamerale olnud võimalik osa saada juba mitu aastat. Äsja oli mägrapaar taas ka meedia huviorbiidis, seda seoses järelkasvuga, kes end ühtäkki kaameras näitas.

Elul on aga alati ka argisem pool. Ja mäkrade puhul tähendab see, et inimestele võivad need loomad olla kaunis suureks nuhtluseks. Kui mõni maja kusagil maapiirkonnas tühjaks jääb, siis mäger sõna otseses mõttes kolib sinna sisse ja on võimeline maja sisuliselt maha lammutama. Loom kaabib vundamendialuse nii tühjaks, et maja vajub lõpuks kokku.

“Mäkrasid on meie metsades üsna arvukalt, mitmel pool Valjala jahimaadelgi on nad rajanud suisa terveid linnakuid, kus on kümneid sissepääsuavasid. Nad on pesa teinud vaat et iga kivirauna sisse juba,” sõnas Kalev Päästel.

Mägra menüü on väga mitmekesine. Sageli on aedades märgata väikeseid kaevatud augukesi, kust ta on otsinud ussikesi ja tõuke, loom sööb ka seeni ning marju.

Mäger on väikeuluk, keda võib küttida 1.septembrist kuni veebruari lõpuni. Päästel ütles, et mägrajahil on kõige parem abimees korralik urukoer, kes looma maa alt välja ajab, et kütt saaks ta maha lasta. Mäkra saab püüda ka kastlõksuga, millesse ta jahimeeste sõnul naljalt küll minna ei taha. Enam kui kümne urusuudmega mägralinnakus on urujaht keelatud.

 

Print Friendly, PDF & Email