Need päevad ei unune

taasisesesivumine

Eesti riikliku iseseisvuse taastamise poolt hääletas 20. augustil 1991 69 ülemnõukogu saadikut, kes moodustasid nn 20. Augusti Klubi. Tänaseks on kümme klubiliiget lahkunud manalateele, ülejäänud saavad aga homme taas kokku, et veerandsajandi tagust ajaloolist sündmust tavapärasest pidulikumalt tähistada.

kaljo_ellik 002Kaljo Ellik, 20. Augusti Klubi liige:

Mina olin see mees, kes oli natuke ägedam poiss, ja soovisin, et see kõik oleks toimunud juba selsamal esimesel päeval, aga hiljem tehti selgeks, miks see poleks läbi läinud.

Moskvas toimuv oli meil pidevalt teada, [Arnold] Rüütel informeeris meid jooksvalt ja olime asjadega kursis.

Eks meil kõigil oli kõva nälg oma riigi järele, aga see on tegelikult meie kõigi ühine teene, et ta niimoodi hästi meil läks. Mul on hea meel, et saime ilma vereta selle ära tehtud. Mina olin lõpuks üksnes see, kes nupule vajutas, seepärast ei tasuks minu osa üle tähtsustada. Eesti Kongressi kaudu poleks me saanud seda teha, siis oleks me läinud rohkem Tšetšeenia teed. Ma olen kogu aeg olnud selline keskmise positsiooni hoidja, kesktee on ikka see kõige õigem tee.

Ülo Nugis ütles pärast ajaloolise istungi lõppu, et katsuge ööbida kusagil mujal kui Kungla hotellis (hotell, kus elas palju väljastpoolt Tallinna pärit rahvasaadikuid – toim), et teid kinni ei saaks nabida. Mul oli sel ajal õnneks Tallinnas korter. Naine oli samal ajal lapsega Kuressaares ja üks tuttav inimene käis teda hoiatamas, et kui keegi ukse taha tuleb, siis ei tohi mitte lahti teha. Aga nad said mind telekast vaadata, sest Toompea saalis pandi saadikud istuma numbrite järgi ja mina sattusin kohe esimesse ritta. Seepärast olin telekas tihtipeale suures plaanis kaadris, prožektorid särasid silma.

Pärast ajaloolise otsuse langetamist oli meelolu nii ülev, et ma jäädvustasin selle akvarellina. Põrandal põlvili maas öösel joonistasin. Kujutasin helget tulevikku helgetes toonides. Pilt sai raami ühe Toompealt toodud Lenini portree ümbert. Akvarell nimega “20. august” on praegu Saaremaa muuseumi ekspositsioonis. Seal on ka ülikond koos lipsu ja kingadega, mis mul 20. augustil 1991. aastal seljas olid.

7 Andrei PriiAndrei Prii, 20. Augusti Klubi liige:

See on väga oluline päev. Ega ma number üks tegija küll ei olnud, seal oli teisi, kes väga tahtsid silma paista. Mina olin tavaline töötegija, Kuigi jah, iga hääl luges.

Otsus oli väga kindel, mis sest, et Tallinna tänavatel liikus sõjavägi. Otsus oli hinges kogu aeg, ei olnud mingit kõhklemist. Kuna minu isa oli omal ajal Kaitseliidus, hiljem Saksa sõjaväes, siis oli mul nõukogude ajal probleeme mereloa saamisega. Lõpuks siiski anti, aga need asjad olid kõik ju meeles ja seepärast oli tahtmine saada vabadus, kus pole vaja kellegi käest küsida, kuhu sa tohid minna ja kuhu mitte.

Elasin sel ajal nagu teisedki Kungla hotellis, aga Nugise soovitust seal mitte ööbida väga tõsiselt ei võtnud. Vaevalt meid suurte jõududega ründama oleks tuldud.

Tänast päeva toonase otsuse valguses vaadates võib öelda, et kõik tahaks, et oleks paremini. Palju oleneb küll otsustajatest, aga Eesti riik on nii pisike, et edukatele riikidele ei saa nii lihtsalt järele jõuda. Hea on tahta, aga kannatlik peab ka oskama olla. Vabadusel on oma hind. Leiva maitse on ka tähtis, aga vabaduse maitse oli tol korral tähtsam.

Print Friendly, PDF & Email