KÕNE IFFILE: Täna räägime veerandsajandi tagustest asjadest

Tänane ja homne päev veerand sajandit tagasi olid minu jaoks sinimustvalged päevad. Juubeli puhul tulevad need ajad paratamatult rohkem meelde kui mõnel teisel aastal.

19. augustil 25 aastat tagasi olime valvel raadiomajas “Päevakaja” toimetuses, kuna seal töötas toimetajana minu sõber Erki Berends. Minu ülesanne oli selge ja lihtne – rünnaku korral pidin haarama tolleaegse tehnikaime, faksimasina, ja sellega tagatrepi kaudu põgenema.

Istusime raadiomajas pool ööd. Ega tegeliku olukorra kohta midagi täpselt teada olnud, igasugu infokatkeid tuli – kuni sinnamaale välja, et juba rünnatakse Laitse raadiomaste. Hommikupoole läksime autoga mööda linna sõitma, et vaadata, kas Dvigateli tehases ja Tondi tankipolgu juures ja Interrinde pesades midagi toimub, aga linn oli täiesti vaikne. Kella kuue paiku läksime rahulikult koju. Tundsime, et olukord on rahulik.

Eks raadio ja telekas olid tol ajal kogu aeg lahti, sest kogu aeg ju midagi juhtus. Ja polnud mingi ime, et järgmisel päeval, kui asjad olid selgeks saanud, kuulutati Eesti riik uuesti välja. See oli asjade loomulik käik ja ma ütleks, et seda aimdust tundsin sõpradega rääkides juba 1985.–86. aastal. Kui perestroika ja glasnost pihta hakkasid, siis üks geen minu kehas teadis küll, et Nõukogude Liit laguneb ja midagi hakkab toimuma. Aga et see läks nii veretult, ohvriteta ja võitsime oma riigi tagasi – see on ime.

Ma ütleks, et see, et meil on läinud nii hästi – see on ime ruudus. Me võime viriseda, et kas me sellist riiki ikka tahtsime, aga kindel on, et meil on läinud kõvasti paremini, kui me üldse teadsime unistada. Me oleme miljoniline rahvas, maailmas on palju suuremaid rahvaid, kes on hääbunud igaveseks, kes ei saa oma riiki – meie saime ja peame olema õnnest uimased.

Samas igavene ei ole siin ilmas miski, me ei tea, mis meist saab saja aasta pärast. Aga meie praegune põlvkond, kes seda riiki praegu asustab, meile on see meeletu õnn. Me võiks olla ammu välja surnud või kõneleda võõrast keelt ja tantsida oma esivanemate kunagisi tantse, aga me räägime oma keelt ja tantsime omi tantse. Ma olen väga uhke Eesti üle!

Print Friendly, PDF & Email