Sissivõitlus üleilmsete riskidega (1)

 

Tänaseks on maailma riikide kogutoodangust kuni 70% valmistatud ekspordiks. Koos sellega on kriitiliselt oluliseks muutunud rahvusvahelise transpordi ja rahanduse ladus toimimine. Riikide tasandil rõhutatakse aina ekspordi tähtsust ja otsitakse tasakaalu väliskaubanduses.

Nagu üksiku pere puhul, ei ole ka riigi puhul jätkusuutlik kulutada sisseostudele rohkem, kui on võimalik omatoodetu väljapoole müümisest teenida. Varem reguleeris sõltumatu riik seetõttu sissevedu tollimaksude ja muude imporditõkete abil.

Kuid masstööstuse riigipiiride ülene korporatiivne loogika on teine. Selle huvides on riigipiiride kaubandustõkked kaotada, tarbijate valikukriteeriumid lausreklaamiga enda kasuks kallutada ja masstootmise hinnaeelisega kohalikud väiketegijad turgudelt välja suruda.

Sama toimub mitte ainult tööstuses, vaid ka põllumajanduses, panganduses, energeetikas, jaekaubanduses, hotellinduses jt majandussektorites. Igal mandril saab nüüd sama väljanägemisega kiirtoiduputkast sama koostisega hamburgerit.

Firmad suruvad riigid põlvili

Hiiglaslike rahvusvaheliste korporatsioonide mõjujõud (rahakus) on sedavõrd kasvanud, et suudab endale soodsaid seadusi osta ja riikidele üldiseid mängureegleid dikteerida. Ere näide rahvusvaheliste vabakaubanduslepingute alusel toimuvast oli nii suure riigi nagu India rahvusliku päikeseenergia arenguprogrammi põhjalaskmine WTO abil põhjendusega, et see võiks kahjustada USA tööstus­ettevõtete ärihuve. Aasta varem juhtus sama India toitlustusprogrammiga. Seega saab energia- ja toidualase sõltumatuse poole püüdlemine riigi suurusest hoolimata karistatud.

Üha enam tajutakse vajadust põhimõtteliselt uue paradigma järele, kus globaliseerumist asendaks lokaliseerumine. Kus otsuseid langetataks inimeste ja kogukondade huvides, mitte raha ja kasumit silmas pidades. Kus vabakaubanduse asemel seataks eesmärgiks kohalike mikrotootmiste ja pisitalude areng ning oma riigi toidu­alase sõltumatuse tagamine.

Levib mõistmine, et lokaalsem tootmine ja tarbimine säästaks keskkonda ja toormeid, parandaks väliskaubandusbilanssi, tooks ettevõtlikke inimesi kodumaale tagasi, taastaks kaupade kvaliteedil põhineva konkurentsi, taasasustaks maapiirkondi, vähendaks rämpstoidu ja keemiaküllusega kaasnevaid tervisehäireid, pidurdaks sotsiaalse ebavõrdsuse kasvu, arendaks mikroettevõtlust, kahandaks sotsiaaltoetuste vajadust, toetaks kohaliku kultuuri säilimist jne.

Väikse tootmismahu tõttu kasvavat omahinda kompenseeriks raha ringlemine kohaliku tarbimise-tootmise-teeninduse võrgustikus, selmet rännata otsejoones (ja maksustamata) piiritaguste korporatsioonide kätte. Lisaks muutuksid kohalikud kogukonnad globaalkriiside suhtes vastupidavamaks, mõnel puhul lausa resistentseks. Kõige keerulisem, kuid hädavajalik oleks välisest otsesõltuvusest vabanemine rahandus- ja pangandusküsimustes (ühistuline pangandus ja kindlustus, kogukondades toimiv paralleelraha jms).

Odavuse asemel säästlikkus

Seda, mida riigikeha olukorra reguleerimiseks ette võtta ei ole osanud/suutnud/tahtnud, on hakatud nüüd sissivõitluse kombel poolpõrandaaluselt arendama. Üha kiiremini lisandub rohujuuretasandilt pärit algatusi, näiteks tootjate ja tarbijate ühistegevus jt. Jätkusuutlikkust tagav lokaliseerumine vajab siiski muutust enamiku mõtteviisis ning teadlikke (tarbimis)valikuid, millel on ainuvõim rämpskaup turult minema pühkida.

Kui “rohkem asju” pole enam universaalne elueesmärk ning kvaliteet, kestvus ja eluümbruse säästmine suudavad üles kaaluda põhimõtte “odavamalt”, siis taandub ka koos masstootmisega ilmunud tsentraliseerimissurve. Seni jäävad püüdlused meie tervise, elu-olu ja rahvusliku jätkusuutlikkuse parandamiseks vaid entusiastide õhinapõhiseks sissitegevuseks. Praegugi tuleb neil selleks tihti mööda hiilida EL-i drakoonilistest “tervishoiunõuetest”. Loodetavasti ei suudeta nende tegevust vabakaubanduslepingute abil lausa terrorismiks klassifitseerida.

Täismahus lugu ilmus ajalehes Sirp

Kaupo Vipp

Print Friendly, PDF & Email