Helide loomisele pühendet elu

KODUMAJA SOOJUSTAMAS: Elu jooksul on Rein Rand selgeks õppinud mitmed ametid. Neist aga peamine oli ja on ka praegu teatrilavastuste helikujundus. MAANUS MASING

KODUMAJA SOOJUSTAMAS: Elu jooksul on Rein Rand selgeks õppinud mitmed ametid. Neist aga peamine oli ja on ka praegu teatrilavastuste helikujundus.
MAANUS MASING

Noorpõlves kutsusid sõbrad teda naljatamisi Ufomeheks, sest talle meeldis kõiksugu asju uurida. Teatud määral on see uudishimu talle omane senini. Sedasi võikski iseloomustada praegu Suuresilla lähedal elavat meest, kes on pea kogu elu pühendanud helitehniku tööle kohalikus kultuurimajas ja aidanud kaasa Saaremaa rahvateatri lavastuste kordaminekule. Jutt käib Rein Rannast.

“Üpriski kummalisel kombel ja pooleldi vist õnneliku juhuse tõttu ma sinna Kingissepa toonasesse kultuurimajja tööle sattusin,” möönab tänavu oma 70. juubelisünnipäeva tähistanud Rein jutuajamise alguses.

Kõik sai alguse sellest, et rajooni kultuurimajja toodi uus lavavõimendus. “See oli aastal 1969 või 1970, täpselt ei tule kohe meelde,” meenutab Rein. “See oli ikka tipp-topp värk, vaat et oma aja tehnika viimane sõna, paberite järgi mängis stereoheli ja ka kõik muu oli olemas.”

Kes nõukaajal elanud, teab, milline see vabrikust tulnud tehnika kvaliteet kippus sageli olema. Nii oli ka toona Kingissepa kultuurimajja toodud tuttuue lavavõimendiga. “Viga oli küljes, see ei teinud peamist – ei mänginud stereot,” räägib Rein. “Mitmed asjatundjad proovisid – pane seadmed kokku, kuidas tahad, tolku ei midagi.”

Rein oli tol ajal aastaid seotud kultuurimaja bändiga Viiking. “Minu üheks ülesandeks oli hoolitseda ka bändi võimendi eest,” märgib ta. “Ju vist seepärast pöörduski nimekaim Rooväli Rein (Saaremaa rahvateatri tuntud lavastaja ja peanäitejuht – toim) mu poole palvega, et ehk heidaksin seadmele pilgu… Hakkasin näpuga järge ajama ja selgus, et üks juhe oli puudu. Panin selle taha ja kõik töötas nagu kellavärk.”

Sündinud kuressaarlane

Pärast seda pakutigi Rein Rannale kultuurimajas helitehniku tööd. “Nii ma sinna aastakümneteks jäingi,” jätkab ta. “Tõsi, vahepeal tahtis küll Saare Kalur mind oma bändi peale üle meelitada, sain aga aru, et ega see ainult bändivärgi ajamine pole ikka õige töö. Ja ka teater tõmbas mind tol ajal nagu rohkem.”

Rein Rand on põline kuressaarlane. Tema lapsepõlvekodu jääb linnapargi vahetusse lähedusse toonase Dejevi tänava (praegu Allee – toim) äärde. Seal möödus ka ta noorusaeg. “Kui päris varane lapsepõlv välja jätta, siis olen kogu teadliku elu siin elanud,” ütleb ta. “Nimelt kui veel päris väike olin, pidi isa vastuolude tõttu nõukogude võimuga mõneks ajaks Saaremaa tolmu jalgelt pühkima ja mandrile siirduma. Tolle aja oludes oli see kasulikum.”

Probleem oli selles, et Reinu isa oli koolis käinud ja hariduse saanud Eesti ajal. Kui aga pärast Teist ilmasõda nõukaaeg lõplikult siinmail kanda kinnitas, vaadati selliste meeste peale võõriti ja kahtlustavalt. “Sõjajärgsetel aastatel oli isa tegev masina-traktorijaamas. Tema arvates polnud need nõukaaja esimesed masinad, mis siia toodi, vist paremat värki riistad,” meenutab Rein. “Eks tookord nende halvustavate väljaütlemiste ja märkuste pärast see vastuolu tekkiski. Igatahes soovitasid head tuttavad talle, et võtku naine ja lapsed ning kadugu vähemalt mõneks ajaks saare pealt.”

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email