SUUR MAA, SUURED ASJAD: Värsked olümpiatuuled

Ükskord lobisesime kirjamees Valdur Mikitaga sellest, kuidas meie mälu ja meeli on mõjutanud raamatute seljad. Mida laps und oodates tegi? Ei lugenud lambaid, vaid neid raamatute selgi: “Tehnikaleksikon. A–Y”, “ENE 1. A–CENT”, Isaac Asimov “Seal, kus lõpeb maa”, “Loomade elu 6. Linnud”… Need pealkirjad ja alapealkirjad hakkasid peas tööle, moodustades mingeid kummalisi konstruktsioone. Võib-olla tekitasid isegi unenägusid.

Praegusaja kodudes sellist pilti sageli pole. Olen käinud mõnes majas, kus pole ühtki raamatut. Tänaste laste fantaasia leiab toitu mujalt.

Mu isal on kogu olümpiaraamatuid, mis toimisid umbes samamoodi. Lapsepõlv kulges ju stagnaajas, suletud maailma tingimustes. Olümpiaraamatud seevastu olid nagu aken salapärasesse tundmatusse, mis noorele ninatargale avanes. Õhtuti voodis lesides seisid needsamad linnad Innsbruck, Montreal, München, Mexico silme ees sõna otseses mõttes – voodi kohal rippus polititšeskaja karta mira.

Kuigi need raamatud räägivad sooritustest, sekunditest, sentimeetritest, valatud higist ja suurtest isiksustest, andsid need ka pildi vabast maailmast. Sealsest olmest ja elust, mis oli sootuks teistsugune kui siinpool raudset eesriiet. Võib-olla polnud olümpiaraamatud päris Soome televisioon, mis Jaak Kilmi ja Kiur Aarma suurepärase mängulise dokumentaalfilmi “Disko ja tuumasõda” käsitluses mängis keskset rolli Nõukogude Liidu lammutamises. Ent nad olid tähtsad ja ka faktitäpsed. Toimetajatöö ja korrektuur, tuleb tunnistada, olid kirjastustes toona kõrgel tasemel. Polnud kommertssurvest tingitud kiirusepainet.

Ilmselt pole juhus, et mitmetest spordiajakirjanikest said uues Eestis ajakirjandusjuhid ja üldse meedias kõvad tegijad. Vahur Kalmre, Hanno Tomberg, Tiit Karuks, Raul Rebane… – neid on väga palju. Kuigi spordiajakirjaniku töö on karm, kulgedes tihti trajektooril staadion–hotell–lennujaam, oli neil tänu reisivõimalustele silmaring, mida toimetuse tolmunud ruumides sellisel kujul ei olnud.

Olümpiaraamatute traditsioon Eestis jätkub. Praegusaja spordiajakirjanikul puudub õnneks vajadus kirjutada ridade vahele ning ülistada kommunistlikku kodumaad. Kuid spordiajakirjanikel on siiski endiselt võimalus avardada meie vaadet maailmale ja õnneks seda ka kasutatakse. Võtame või needsamad Rio de Janeiro suveolümpiamängud.

Muidugi on meile kõige ülevamad ja oodatumad hetked sinimustvalge lipu lehvimise momendid võistlusareenidel. Kuid õnneks pole kohapealsed kajastajad jätnud meid ilma taustata. Me saame kindlasti senisest parema pildi, mida kujutavad endast favela’d, milline elu käib Copacabana Beachil, millised on hinnad ja kui turvaline on Rio tänav ning kuidas paistab Brasiilia üldisemalt.

Jah, internet toob meile maailma koju kätte. Saame eri riikide kohta pidevalt kõiksugust informatsiooni. Kuid kui tõene see on? Vaadake, mida näiteks välisajakirjanikud Eestist kirjutavad. Artiklisse kerge käega lisatud lause või kontekstist väljarebitud fakt räägib eelarvamustest ja paraku kinnistab neid.

Ilma kohapealset õhku hingamata haigutame nagu umbses ruumis viibides. Olümpia aitab sedasinast ruumi tuulutada. Minu arvates klapib see mõte suurepäraselt kokku Pierre de Coubertini modernsete mängude ideestikuga.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik