Muhu naispärimus sai viimaks pilti ja sõnasse (1)

AUTOR JA INGLID: Kadri Tüüri kirja pandud peategelased on seitse naist ehk seitse inglit, kes elavad kõik ühes peres. Jutud käsitlevad pere naiste suhteid ja mõttemaailma. Olgu need siis rollijaotused, oskused, arusaamad elamisest. MAANUS MASING

AUTOR JA INGLID: Kadri Tüüri kirja pandud peategelased on seitse naist ehk seitse inglit, kes elavad kõik ühes peres. Jutud käsitlevad pere naiste suhteid ja mõttemaailma. Olgu need siis rollijaotused, oskused, arusaamad elamisest.
MAANUS MASING

Raamatu “Muhu inglid” välja andnud Kadri Tüür ja Urmas Viik arvavad mõlemad, et pärimuse edasikandumiseks tuleb seda levitada ja arendada.

Raamatu kohta keskmisest suuremate mõõtmetega teose “Muhu inglid” puhul ei saagi aru, kas tegu on juttudega pildiraamatu või piltidega juturaamatuga. Üks täiendab teist nii, et ka mitmendat korda süvenedes leiad taas uusi ja uusi mõttekäike ning visuaale.

Suvemuhulasest kunstnik ja Eesti kunstiakadeemia professor Urmas Viik ütleb, et seda saab võtta nii ja naa. Tema jaoks on see pigem pildiraamat juttudega. Soov ja idee Muhu teemal midagi teha oli Viigil oma sõnul olemas, Kadri Tüüri jutud klappisid pildimaterjaliga hästi.

“See ei ole lasteraamat,” rõhutab Kadri Tüür ja selgitab, et see on naisteraamat. Jutud on ta üles kirjutanud Muhu naiste suust, kuulnud neid oma pereringis, kodukülas või praeguses elupaigas Koguval. Samuti on kasutatud varasemat Muhu kirjalugu.

Tüür iseloomustab inglite jutte selliselt, et need on jutud, mida naised räägivad näiteks suguvõsa kokkutulekul. “Tullakse kokku, itsitatakse ja räägitakse.”

Kadri Tüüri sõnul pani ta need jutud kirja, et pärimust edasi anda. Eestis on teadupoolest suured rahvapärimuse arhiivid, kuid sealt midagi leida ja käibesse anda on väga suur jõupingutus. “Mina olen sisuliselt siin selle arhiivietapi vahele jätnud,” selgitab autor, kelle eesmärk on veel elavas pärimuses olevad lood edasi anda, mitte neid ära peita. “Et nad ei läheks kuskile unustusse, vaid inimesed saaksid neid kohe haarata ja edasi kanda,” ütleb Tüür ja lisab, et ka neidsamu pereringis koosistumisi ja jutuvestmisi jääb tänapäeval aina vähemaks.

Urmas Viigi illustratsioonide kohta lausub Tüür, et need on veel vägevamad, kui ta oodata oskas. “See on üks väga vägev raamat,” ei hoia ta vaimustust tagasi. Eriti hea on tema sõnul see, et jutt ja pildid võimendavad üksteist. Tüüri sõnul leidis ta piltidest asju, mida ta kirjutades ise tähelegi ei osanud panna, kuid kunstnik tabas need ära.

Viik on raamatu illustratsioonid lahendanud väga omapäraselt. Lisaks iga jutu põhipildile on jutt üles joonistatud tekstita koomiksi vormis.

“See (koomiksi vorm – toim) ei ole mulle väga südamelähedane,” tunnistab kunstnik üllatuseks. Samas ütleb, et teeb sel alal esimesi samme ja loodab veelgi koomiksiraamatuid teha. Eestis on koomiksi roll kunsti- ja trükiseturul marginaalne. Seda põhjusel, et tarbija ei ole harjunud ja seetõttu ei ole ka kirjastused eriti huvitatud.

Mitmes paigas Euroopas on see aga vastupidiselt just üks enamlevinud žanre. “Kui minna Prantsusmaale, siis suurim osakaal poodides on koomiksitel,” räägib Viik, kes näitusel esitleb lisaks joonistustele ka spetsiaalset ingliteteemalist installatsiooni.

Viik ütleb, et Muhu-teemaline ülesanne oli keerukam, kui ta arvas. “Muhu ornamentika ja rahvarõivad on nii tuntud, et siin on oht kitši langeda,” räägib kunstnik.

Tema sõnul on neid nii palju kasutatud ja ka väärkoheldud, et nendega töötamisse ei saa kergekäeliselt suhtuda. Tema kujunduste põhjaks on ikkagi autentne Muhu materjal, mida ta oma teostes on edasi arendanud.

“Materjal, mis on olemas, elab ainult juhul, kui temaga tegeletakse. Mitte vaid ei kopeerita üks-ühele,” räägib Viik. Tema sõnul on nii, et kui arendamist pole, siis on tegu n-ö muuseumikaubaga.

Inglid on Viigi arvates paljuski selline kujundi õhku viskamine. “Keegi püüab ja siis tõlgendab seda oma pilgu järgi,” sõnab ta.

Print Friendly, PDF & Email