Salava rahvas tähistas juubelit Kõinastu laiul (1)

MERI PÕLVINI: Vasakult Monica Kallas, matkajuht Anu Liik, Helje Vaher, Kai Kallas, Erge Eerik-Butler, Lea Vammus, Anni Suurna, Urve Vakker, Eevi-Mai Vilukas, Malle Silts ja Ado Vakker.  KALJU EERIK

MERI PÕLVINI: Vasakult Monica Kallas, matkajuht Anu Liik, Helje Vaher, Kai Kallas, Erge Eerik-Butler, Lea Vammus, Anni Suurna, Urve Vakker, Eevi-Mai Vilukas, Malle Silts ja Ado Vakker.
KALJU EERIK

Salava sai 24. juulil kell 19.30 20-aastaseks ja see hetk tabas meid bussis tagasiteel Kõinastu laiult. Tosin seltslast läbis tosin kilomeetrit nii maal kui meres ja kokku tuli meeldejääv juubelitähistus.

Näoga mere poole on iga saarlane tahes või tahtmata, alati meri ei paista koduõue või töökohta. Salavalased otsustasid aga matkata väikesaarele, kus meri ja kallas on pidevalt vaateväljas ja klibuvallide kivid klõbisevad jalge all.

Kõinastu on ligi kolme kilomeetri pikkuse lee kaudu ühenduses Muhu kõige läänepoolsema punkti Sääreotsaga Koguva lähedal. Saare idaosa Kõinastu laid asub Väinameres Väikese väina ja Lõpemere vahel, pikkus 2,5 ja laius 1,5 km. Laid iseenesest on väike ja meenutab rohkem poolsaare moodi saart. Laiu pindala on 2,6 km2 ja rannajoon 8,4 km.

Maastikuliselt on väikesaar väga eripalgeline. Siin on koguni üheksa erinevat maastikutüüpi. Erinevatest kasvukohtadest on laiul leitud kokku 369 taimeliiki, millest 16 on kaitsealused. Kõinastu läänerannikut ilmestavad kõrged klibuvallid: meri on murrutanud neisse kuni nelja meetri kõrguse 1,5 km pikkuse astangu, mille jalamil veepiiril paljanduvad aluspõhja kivimid. Seda osa rannast kutsutakse Vesiruks. Sageli on astangu pervel näha rüsijää tegevusjälgi. Kõinastu laiu läänepoolne rannik on täis kõikvõimalikke kivistisi, rändrahne ja paljandeid. Nüüdisrannast kõrgemal vanematel klibuvallidel kasvab lookadastik ja -männik.

Keskajal kuulus Kõinastu laid Maasilinnale. 16. saj alguses oli siin kaks talu, hiljem isegi väike küla – näiteks 1834. aastal oli viis talu 73 elanikuga. Kõinastu laiu põlise elaniku Herbert Võrklaeva andmetel hävis küla Teise maailmasõja ajal.

Majad ehitati uuesti üles ja elu saarel jätkus. Ent 1950. aastate alguses traditsiooniline külaelu katkes: saare elanikud astusid kolhoosi. See tõi kaasa põhiasustuse hääbumise. Peagi jäid põllud sööti ning saart kasutati peamiselt noorloomade karjamaana. 1965. aastal lahkusid saarelt viimased elanikud. Kodusaareke muutus suvituskohaks.

Aastal 2007 tegutses saarel üks talumajapidamine, kuid praeguseks püsielanikke enam pole.

Kõinastu laiul on filmitud suur osa filmi “Mehed ei nuta” materjalist. Alates 2006. aasta talvest töötab saare põhjaosas taas Kõinastu tulepaak, mis mitu aastat oli kasutusel päevamärgina.

Selliseid teadmisi kogusime matka käigus. 2,7 kilomeetrit läbi vee (kuival ajal oleks liivatee olnud) tegi matka eriliseks. Lisaks paras pingutus matkaradu, rändrahnudel ukerdamist, tuletornist mere jälgimist ja väsinuna bussi jõudmine. Veel kaesime Koguva ja Vahtna sadamat ning imetlesime Muhu külade ilusaid vaateid. Kõik kokku moodustas toreda emotsiooni ja jääb kauaks meelde. Salava juubel sai väärikalt tähistatud. Aitäh Anu Liigile, kes matka suurepäraselt ja asjatundlikult juhtis.

Urve Vakker

Print Friendly, PDF & Email