Antti Valtanen, korraga nii soomlane kui ka saarlane

TURU LINNA EKSPREFEKT TURUL: Saaremaa mesi on Antti Valtaneni üks lemmikuid. MAANUS MASING

TURU LINNA EKSPREFEKT TURUL: Saaremaa mesi on Antti Valtaneni üks lemmikuid.
MAANUS MASING

Kevadel 75. sünnipäeva tähistanud Antti Valtanen, endine Turu linna politseiprefekt, tegi oma esimese reisi Saaremaale veerandsajandi eest ja elab juba paarkümmend aastat vaheldumisi Soomes ja Saaremaal.

80-ndatel aastatel tegutses Valtanen vabatahtlikuna Soome lastekaitseliidus. Ühel heal päeval 28 aastat tagasi sai piirkonna juhatus kirja ja küllakutse Saaremaalt. Saarlased soovisid samuti taolist ühingut luua.

“Kuna meil olid sellealased kogemused, siis arvati, et oskame hüva nõu anda,” räägib 44-aastase korrakaitsjastaažiga endine kõrge politseiametnik.

Tollal ei teadnud Antti Valtanen Saaremaast midagi. Kutse tekitas aga huvi. “Aeg läks. 1991. aasta varakevadel saime uue kutse. Vastasime, et võime tulla,” meenutab Valtanen.

Samal aastal saabus Saaremaale Soome lastekaitseühingu kuueliikmeline esindus. Saarlased võõrustasid soomlasi oma kodudes.

“Sõitsime terve Saaremaa läbi, saime tuttavaks siinsete entusiastidega. Rääkisime lastekaitseühingu tegevusest Soomes. Sellest sai kõik alguse,” lausub Valtanen.

Kuivastus kontrollisid välismaalaste passe enne nende piiritsooni lubamist N. Liidu piirivalvurid. Kuna Antti oli varem käinud Tallinnas, Leningradis ja Karjalas, siis tema jaoks selles toimingus midagi üllatavat ei olnud.

“Inimesed olid aga väga sõbralikud ja meeldivad,” toonitab 25 aastat tagasi oma esimese reisi Saaremaale teinud soomlane.

MINISTER VÕÕRUSTAB KOLLEEGE: Siseministrina on Kalle Laanet (vasakul) Kuressaares võõrustanud Lääne-Soome lääni politsei ülemkomissari Antti Valtaneni (keskel) ja Soome politsei peadirektorit Mikko Paasterod. AARE LAINE

MINISTER VÕÕRUSTAB KOLLEEGE: Siseministrina on Kalle Laanet (vasakul) Kuressaares võõrustanud Lääne-Soome lääni politsei ülemkomissari Antti Valtaneni (keskel) ja Soome politsei peadirektorit Mikko Paasterod.
AARE LAINE

Vabatahtlikult miilitsa juurde

Sellest reisist meenutab Antti veel üht seika. “Kui Lossi tänaval jalutasime, hakkas mulle miilitsajaoskonna silt silma. Palusin giidi, et teeksime väikese visiidi miilitsamajja. Teda üllatas see väga. Daam ütles, et siin vabatahtlikult miilitsa juurde ei minda,” pajatab Antti.

Seejärel küsinud giid, kas Antti saab keelega hakkama. Kuulnud eitavat vastust, sattunud ta veel enam hämmingusse, pärides, mida külaline siis miilitsatele rääkida tahab.

“Vastasin, et ütlen nendele, kes ma olen ja miks ma olen Saaremaal ning et tahaksin kohtuda kõige kõrgema politseiohvitseriga, kes parasjagu kohal,” on Anttil see jutuajamine siiani meeles.

Nii nad siis Kuressaares miilitsajaoskonda sisenesid. Noored saare miilitsad võtsid külalised viisakalt ja sõbralikult vastu. Kõige kõrgemaid ülemusi tol päeval aga majas ei olnud. Soome ametivenna võttis vastu kriminaalosakonna ülem. Sellest kohtumisest saigi kahe maa korravalvurite koostöö alguse.

Teist korda külastas Antti Valtanen Saaremaa kolleege sama aasta sügisel, nüüd juba taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

“Politseiprefektiks oli Helmut Sääsk, temaga hakkasime juba ametlikult koostööd tegema. Ka järgmised prefektid Kalle Laanet ja Ants Ley on koostööd jätkanud,” räägib Antti.

Kontaktid laienesid Hiiumaale ja tervele Lääne-Eestile. Toonane algatus kannab vilja tänaseni, vaatamata sellele, et politseistruktuuris on muudatused toimunud.

Teine asi, mis ekspolitseinikule ja lastekaitseühingu juhile heameelt teeb, on see, et Saaremaalgi sai lastekaitseühing jalad alla. Vähe sellest – ühing loodi ka Hiiumaal. Sealgi on Antti käinud oma kogemusi jagamas. Antti meelest on eestlased edumeelsed inimesed, kes haaravad kõigest uuest lennult kinni. Kui Eesti 2004. aastal Euroopa Liitu võeti, korraldas Lääne politseiprefekt Kalle Laanet Kuressaares ametivendadele seminari, kutsudes Soome politsei kogemustest Euroopa Liiduga ühinemise järgsel perioodil rääkima just Antti Valtaneni.

“Vahepeal oli mul selline aeg, kus käisin aastas vähemalt 20 korda Eestis. Koostöö huvides tuli kohtuda kolleegidega Tallinnas, Pärnus, Kuressaares ja mujalgi. Me ei elanud hotellis, vaid ikka tuttavate pool. Ükskord mu naine ütles, et peaksime Kuressaarde korteri ostma. Nii ka juhtus. Ostsime ja oleme väga rahul,” nendib Antti.

Elupaiga leidmisest on Anttil omaette lugu rääkida: “Aastaid tagasi korraldas prefekt Kalle Laanet halvasti käituvatele poistele laagreid. Võtsin Saaremaale laagrisse kaasa oma 15-aastase lapselapse, kes aitas igasuguseid töid teha. Andsin talle ka lisaülesande, et ta otsiks meile korteri, mis sobiks ära osta.”

Lapselaps täitis koos Kalle Laanetiga vanavanemate soovi sajaprotsendiliselt. Kolmetoaline korter ühes Pika tänava majas ootas ostjat. Korter meeldis ja aastast 1999 on Valtanenid Kuressaares kinnisvaraomanikud.

Aastatega on Antti Valtanen ka eesti keele ära õppinud. Just keeleprobleem oligi see, mis tegi koostöö algusaastatel keerulisemaks. Soomes ei rääkinud paljud vanemad politseinikud inglise keelt, eestlased ei räägi jälle soome keelt.

“Kui hakkasime abikaasa Liisaga Saaremaal tihedamalt käima, siis tegime otsuse, et õpime eesti keele ära. Nüüd räägivad ka meie lapsed juba eesti keelt. Tütar läks Tartu ülikooli ja lõpetas selle,” mainib Antti.

Eesti elu põhjalikult tundma õppinud Anttile tundub, et osa siinseid vanemaid inimesi on veel nõukaaegsetes stampides kinni. “Võib-olla mulle tundub nii, aga mul on Eestimaal palju tuttavaid ja sõpru ning ka nemad väidavad seda vahel,” nendib Antti.

Nõukaaeg annab tunda

Saaremaa on aastakümnetega Valtaneni perele tuttavaks saanud. “Ainult Ruhnu saarel pole me veel käinud. Sinna tahaksime ka minna. Abrukal ja Vilsandil olen käinud, ka Vormsi saarel,” loetleb Antti väikesaari, kus käidud.

Sel nädalal ootavad Antti ja Liisa oma lapselast perega külla. Vanaisa on neile ka marsruudi koostanud, et noored saaksid näha Saaremaa huvitavaid vaatamisväärsusi ja looduskauneid paiku.

“Rääkisin, et kui neil on aega, siis mingu Karja pagariärisse kohvile. Seal on väga head saiad, kolm tooli, üks laud ja kolm erinevat kohvitassi. Väga mõnus koht,” avaldab Antti oma lemmik-kohvijoomise koha.

Kuressaares olles ei istu Valtanenid üksnes oma hubases kodus, vaid käivad golfi mängimas, sageli näeb neid publiku hulgas kontsertidel ja teatrietendustel. Saaremaa ooperipäevadele lähevad nad tänavugi.

“Kui Saaremaale hakati golfiväljakut planeerima, otsustas minu naine Liisa, et toetame seda ettevõtmist. Saimegi naisega aktsionärideks. Astusime ka golfiklubi liikmeteks,” räägib Antti.

Anttil on kahju, et golfifirma pankrotti läks, aga klubi tegutseb edasi ja väljak on heas korras.

Kümmekond aastat tagasi tegi Turu ülikooli sihtasutuse juhataja Anttile ettepaneku, et ta hakkaks Kuressaares Pargi tn 5 asuva kinnistu järelevaatajaks. Antti nõustus. Mullu lõpetati hoovimaja remont. Ülikooli vabatahtlikul esindajal Valtanenilgi oli selles oma osa. Ta meenutab vaidlust muinsuskaitseametnikuga, mis peeti aknaraamide uuendamise üle.

“Värv hoidis piltlikult öeldes raame koos. Värvi all oli pulber, raame ei olnud võimalik taastada. Lõpuks õnnestus mul selgitada, et vaja on ikka uusi raame,” meenutab Antti.

Valtanenid on eestvedajad ka oma korteriühistus, kui asi puudutab elamu remontimist ja ümbruse heakorrastamist. “Kui me siia elama tulime, siis tõin maja hoovi kiige. Majaelanikud hoiatasid, et sellel pole mõtet. Kiik viiakse minema. See seisab aga siiani oma kohal. Ostsin hoovi veel paksust palgist pingi ja laua. Jällegi öeldi mulle, et need varastatakse ära. Nii pole läinud. Keegi ei ole hoovis pahandust teinud,” rõõmustab ekspolitseinik.

Heategevusega on Valtanenid kaua aega tegelenud. Paarikümneaastased head suhted on neil Sõmera hooldekoduga. Sinna on nad hulganisti viinud rõivaid ja jalatseid. Soome aga viivad nüüd juba poolenisti saarlasteks saanud Antti ja Liisa siin küpsetatud Borodino leiba. Veel peavad nad lugu Saaremaa meest ja muudestki toodetest. Anttil ja Liisal on kaks tütart, viis lapselast ja viis lapselapselast. Kõik nad käivad aeg-ajalt Kuressaares külas. Ka see nädalavahetus on ühes Pika tänava korteris rahvarikkam.

Print Friendly, PDF & Email