Jooks, mis ei mahtunud süsteemi (2)

KAANEPOISS: Lopato imeline jooks viis noore ja tundmatu spordimehe ajakirja esikaanele. REPRO

KAANEPOISS: Lopato imeline jooks viis noore ja tundmatu spordimehe ajakirja esikaanele.
REPRO

Täpselt 60 aastat tagasi, 8. juulil leidis aset sündmus, mis terve hulga spordiinimeste peades mõjus väikesemõõdulise pommiplahvatusena ja mille lööklaine kajas veel kümneid aastaid hiljem.

2012. aastast on Eesti 100 meetri sprindirekord 10,19 sekundiga saarlase Marek Niidu nimel. Kõigi aegade kahekümne kiirema Eesti sprinteri seas on aga teisegi saarlase, Arvi Lopato nimi, kelle tulemuseks käsiajavõtuga on annaalidesse kinnitatud 10,4, mis pärineb aastast 1956.

ENSV teisel spartakiaadil Tallinnas Kalevi staadionil joosti 8. juuli hommikul veerandfinaale. Viimases jooksus juhtus uskumatu. Kahekordne Eesti meister Uno Liiv jäi teiseks ja mitte lihtsalt teiseks, vaid kaotas tundmatule saarlasele Arvi Lopatole nelja-viie meetriga ehk sprindi mõistes valgusaastaga. Ametlikesse dokumentidesse läks võitja tulemuseks kirja 10,4, aga nö „pika hambaga“.

1956. aasta augustikuu ajakiri „Kehakultuur“ toob spartakiaadi kajastuses Lopato jooksu suisa eraldi välja ja küsib, kas tema tulemus kuulub kinnitamisele uue vabariigi rekordina. Häda oli selles, et see ületas senise ametliku Eesti rekordi 0,3 sekundiga ja olnuks kõige suuremaks rekordiparanduseks viimase 40 aasta jooksul.

Siinkohal tuleb märkida, et see tulemus kinnitati Eesti spordistatistikute poolt edetabelikõlbulikuks alles aastal 2004 ehk pea pool sajandit hiljem.

Mis siis selle jooksuga lahti oli?

Ajakiri „Kehakultuur“ kirjutab, et problemaatiline oli staadionil puhunud tuul ja selle mõõtmine, kuid kokkuvõttes leiab, et see ei tohiks siiski olla takistuseks Lopato tagajärje kinnitamisel. Veel enam, ajakiri märgib, et “Lopatol istus see jooks tõepoolest ülihästi”.

See oli fassaad. Mida ei murendanud eriti ka tollase kohaliku lehe “Kommunismi Ehitaja” täielik vaikimine Orissaare mehe nii vägevast esitusest. Põhjus oli üsna proosaline – spartakiaadi ülevaate tegi spordiühingu Kalev esindaja Erich Truumure, aga Arvi Lopato võistles konkureeriva spordiühingu Jõud värvides. Kuna Lopato kokkuvõttes medalile ei tulnud, siis jäi ka tema imeline veerandfinaaljooks ja tolle aja kohta supertulemus esile toomata.

Kohtuniku pihtimus

Saaremaa legendaarne kergejõustikutreener Jaan Rooda räägib Lopato jooksu kohta aga hoopis erilise loo. Ta meenutab üht ammust istumist Enn Uuehendriku ehk Uka juures, kes oli 1956. aasta spartakiaadi sprindivõistluse ajamõõtjate vanem. Vestlus toimus 1974. aastal Uka Tallinna kodus. Seal olid võistlusjärgselt koos mitmed kõrgemad nõukogude spordifunktsionäärid, nende hulgas tippametnikud Nõukogude Liidu spordikomiteest. Ja siis üks mees äkki küsis,  mis Arvi Lopatost on saanud. Ta oli Lopatoga nendelsamadel 1956.-1957. aastatel liidu koondise kandidaadina koos treeninud ja kiitis meest kõvasti. Temas olla nähtud suisa ainukest võimalikku ameeriklaste alistajat Rooma olümpimängude 100 meetri distantsil.

Kui suurem osa seltskonnast oli sauna läinud, pääsesid Uka keelepaelad ühtäkki valla ning ta rääkis, mis tol 1956. aasta 8. juuli hommikul tegelikult toimus.

Lopato jooksu järel näitasid kolme kohtuniku stopperid vastavalt 10,2, 10,2, 10,4. “Uka oli siis küsinud kolmanda mehe käest, kuidas sul siis näitab kell kaks kümnendikku kehvemat aega kui meil. Mees oli öelnud, et jäi vaatama, kus on see suurfavoriit Uno Liiv, ja jäi seetõttu pisut “magama”. Sest Lopato oli selline mees, keda mitte keegi ei teadnud. Ja pärast tuli välja, et ei tahtnudki teada,” meenutab Rooda.

“See oli kohtunike jaoks šokk. Sest tegelikult reeglite järgi peab kohtunik panema kõik, mis on stopperi peal, protokolli. Ta ei tohi kuskilt meelest võtta või midagi ära unustada,” räägib Rooda. Kahel stopperil oli osuti peatunud 10,2 sekundi juures.

Aga see oli hetkel kehtiv maailmarekord, Jesse Owensi nimel juba aastast 1936, mida oli Lopato jooksu hetkeks korranud kümme meest, enamus ameeriklased, lisaks üks britt, üks panamalane ja üks läänesakslane. Nõukogude Liidu rekord oli 10,3 Vladimir Suhharevi nimel.

Süsteem ei neelanud alla

Siin peitub Rooda arvates põhjus, miks tolle juhtumiga seotud inimesed sellest pikki aastaid rääkida ei tahtnud. “Kõigepealt hakati otsima põhjust, miks seda jooksu üldse mitte tunnistada. Kohtunike poolt oli arusaamine selline, et kui nad oleks pannud need näidud protokolli, mis olid kellade peal, siis sellisel juhul oleks tema aeg olnud 10,2. Kaks kella ühe vastu, läheb see. Mis oleks aga sellega kaasnenud? Uus Nõukogude Liidu rekord. Maailmarekordi kordamine. Tulevad kontrollid, kuidas see võistlus oli korraldatud, millise tasemega, kuidas tuul puhus, kas oli tuulemõõtja. Uka ütles, et see käis kohe peast läbi, juhul, kui nad panevad nii, nagu on. Otsus oli selline, et 10,4, ja mingit rekordit sellega ei ole. Ei maailmarekordi kordamist, ei liidu rekordit, mingeid kontrolle ei tule. Paneme 10,4, poiss saab meistersportlase märgi, noor mees, las näitab veel. Keegi ei tulnud selle peale, et see võis olla selle mehe ainuke jooks,” räägib Rooda kunagise just nagu saalomonliku otsuse kohta.

“Kurb on, et oleme ühe suurtulemuse maha vaikinud. See ei ole ainus, kui palju on maailmas selliseid. Arvi tegi ainult ühe jooksu. Mitu korda on Bob Beamon hüpanud 8.90? Ühe korra,” mõtiskleb Rooda. “Kui sa oled kohtunik, siis sa pead panema protokolli need numbrid, mida mõõtevahendid näitavad. See on elementaarne. Tookordne juhtum oli orjameelsus ja Uka tunnistas seda,” lisab ta.

Rooda nendib, et kui selline tulemus oleks fikseeritud näiteks Armeenias või Gruusias, oleks see kohe kirja pandud. “Nemad on uhked oma rahvuse üle. Meil ei ole seda. Eestlased tahavad olla kuulekad süsteemile. Ja aeg-ajalt on jälle kellelgi häbi eesti rahva pärast.”

Mingi nõks käis läbi

Kohtunikud kohtunikeks, aga miks siis Lopato sähvatus ainsaks jäi? Tema hilisemad tulemused ei ületanud enam kordagi 10,6 sekundi piiri.

“Arvi tunnistas, et sellist jooksu ta enam kunagi ei teinud. Otsis, aga ta ei leidnud,” räägib Rooda. Ja jätkab: “Olid jutud, et pehme (telliskivipurust – toim) rada sobis talle, sai ilusti tõuke lõpetada. Aga aastaid hiljem tunnistas Arvi, jah, mul käis mingi nõks läbi. Noor mees, 20-aastane, ei teagi, mis see sport on. Oli ainult kõva tahtmine. Küsisin ta käest, et kas sa arstil käisid. Tema ütles, et sellise väikse asja pärast ei lähe keegi ju arstile. Ja niimoodi sügas siit oma reie tagakülge. Ning ütles, praegu on veel tunda.”

Rooda arvates oli tegu tollelsamal jooksul saadud pisivigastusega, mis ei võimaldanud noorel mehel ka järgmises jooksus enam sama head tulemust näidata. “See armistub ära, aga see lihas ei tööta enam nii. Sinna taha see jäi. Kui kümnevõistlejal käib nõks läbi, siis jookseb ta natuke aeglasemalt, aga paneb teistel aladel juurde ja saab oma punktisumma kokku. Sprinteril see võimalus puudub. Mees oleks pidanud kohe olema opilaual,” tõdeb ta ja lisab, et sprinterile tõmbab see kohe kriipsu peale, kui ta oma lihaseid korda ei saa.

Rooda viitab ka Lopato spartalikele treenimistingimustele. “Praktiliselt kõik treeningud tegi ta õues. Ka 20-kraadise külmaga. Orissaares ei olnud siis ju isegi võimlat. Treeningud olid väga primitiivsed ja taastumisvahendeid ei olnud. Külmast sai ta kaksteistsõrmiku haavandid, aga selliste nähtude puhul koormust enam ei kannata.”

Tavainimesel on sageli raske leppida teadmisega, et on andekaid ja üliandekaid. Tekib küsimus, miks ühele on nii palju antud ja see tuleb kindlasti kahtluse alla panna. Jaan Rooda nendib, et keskpärasus on agressiivne ja eriti avaldub see spordis. Ja just seepärast käib ta Arvi Lopato kuuekümne aasta taguse imejooksuga seoses välja ettepaneku: “Selle koha peale Kalevi staadionil, kus finiš oli, peaks panema ühe kivi, kus oleks selline tekst: “Siin näitasid 1956. aasta 8. juulil stopperid 10,2, 10,2, 10,4″. Muud midagi.”

0623_001-4

Print Friendly, PDF & Email