Veidi rohkem inimlikku suhtumist ei teeks paha! (14)

Pealinnast tüdinud karjääriinimene teeb nüüd kodulehti Ratlas“Võitlesime õigluse nimel ja õnneks seekord õiglus võitis,” tõdes Leisi vallas Ratla külas elav Asko Berens (pildil), kelle abikaasale määratud õigustühise trahvi pärast pöördus abielupaar kohtusse.

Lugu, mis lõppes trahvi tühistamisega kohtu poolt (kohus saatis meile ka vastava otsuse), sai alguse paar kuud tagasi. Ostsime Tallinnast oma ettevõtmise, Saare Safari jaoks auto, mis oli viimased kaks aastat kasutamata seisnud ja millele polnud tehtud ka tehnoülevaatust. Kavatsesime selle masina uuesti liiklusse tagasi tuua. Lasime auto Valjala autoteeninduses korda teha.

Sõitsime linnast koju. Palusin naisel Valjalas teha peatus, vahetada autot ja sõita teeninduses korda tehtud autoga koju Ratlasse.

Plaan oli selle autoga järgmine-ülejärgmine päev sõita Kuressaarde ülevaatust tegema. Abikaasa sõitis teeninduses käinud autoga ees, minul läks veel pisut aega. Kuna ta pidi tantsima minema, helistas talle tantsupartner (abikaasa oli oma dokumendid ja telefoni minu autosse unustanud), et kus ta on, ja miks pole ta kohale jõudnud – üheksa kilomeetri peal oli inimene järsku kadunud.

Õigustest ei räägitud

Kui talle paarkümmend minutit hiljem järele jõudsin, astus abikaasa parasjagu nuttes välja politseisõidukist. Tema juhitud auto oli kõigest mõni kilomeeter pärast Valjalat “rajalt maha” võetud.

Kui ta täiesti endast väljas olles meie autosse istus, uurisin, milles asi. Selgus, et mu naise juhitud auto olevat politsei arvates avariiohtlik ega tohiks üldse liikluses osaleda. Sellise rikkumise eest määras politsei mu abikaasale trahvi. Ma ei mõistnud – auto oli ju korras, käisime seda just registreerimas, teise politseiniku käest olime just uurinud, et kõik seaduslik oleks.

Läksin mu naisele trahvi määranud politseinike käest küsima, mis toimub. Politsei peaks olema usaldusväärne ja kodanikku kaitsev, mitte repressiivorgan, kelle ülesanne on inimesi šokeerida. Need politseinikud olid aga veendunud, et talitasid õigesti.

Rääkimata sellest, et mu abikaasale seal politseimasinas oleks klaas vettki pakutud või teda rahustadagi püütud – talle ei räägitud sõnagi selle kohta, mis õigused või võimalused tal üldse on. Näiteks seda, et tal on õigus kiirmenetlusest keelduda. Öeldi vaid, mis protokolli kirja läheb ja et kirjapandu alla on tarvis tema kui sõidukijuhi allkirja.

Kui asja uurima hakkasime, selgus, et määratud trahv oli ebaseaduslik. Punkt, mille alusel politsei trahvi tegi, käsitles hoopis seda, et auto on liikluses kasutamiseks vaja arvele võtta. Mõeldud on siin üldse Eestis arvele võtmist – selle punkti all räägiti registreerimisnumbritest jms. Nagu meie ostetud auto ei oleks üldse Eestis arvel olnud! Ometi oli see juba ammu arvel, lihtsalt ajutiselt arvelt maha võetud, seoses sellega, et oli paar aastat seisnud ja vahepeal polnud sellele ülevaatust tehtud. Nii et esiteks juba see paragrahvi punkt, mille järgi politsei trahvi tegi, oli vale.

Isegi, kui trahviotsusesse olnuks kirjutanud see paragrahv, mis käsitleb tehnoülevaatust läbimata autoga sõitmist, oleks meil olnud oma ostetud ja korda tehtud masinaga õigus sõita.

On ju seaduses välja toodud erandid, millistel puhkudel ja tingimustel tohib ajutiselt registrist maas olnud autoga liikluses osaleda. See paragrahv ütleb, et kui autol ei ole tehnoülevaatust, siis tohib sellega sõita autoregistrikeskuse, tehnoülevaatuse, autoteeninduspunkti ja parkimiskoha vahel.

Vastavalt auto tehnilisele seisukorrale ja valides sobivat kiirust. Seega täitsime seadust ja tohtisime oma uue autoga sõita ka ilma tehnoülevaatust läbimata.

Vaatamata sellele, et käitusime õigesti, määrati meile trahv. Kuna see oli politsei poolt ilmne möödapanek, pöördusimegi kohtusse, et seal õiglus jalule seataks.

Vahel võib tõepoolest juhtuda, et need, kellele politsei on trahvi määranud, püüavad juhtunut  näidata niisuguses valguses, et lugu kohtu jaoks sobiks ja neile õigus jääks. Meie puhul aga oli tõepoolest kõik nii, nagu eespool kirjeldasin.

Mis meid aga selle loo valguses rohkem muretsema paneb, on politsei tüüpsuhtumine ja käitumine sellistes olukordades. Inimesele, kel ei ole dokumente ega telefoni ning kes palub, kas saaks helistada, vastatakse eitavalt. Küsitakse hoopis: “Kas mees tuleb teile samasuguse autoga järele?” See on politseiautosse kutsutu mõnitamine.

Paraku tundub, et politseile on omane stampsuhtumine – niipea, kui inimene politsei masinasse istub, võetakse teda kui seaduserikkujat, pahategijat. Ehkki isegi seal autos istudes peaks tal olema tunne: olen kindlas kohas, mulle ei tehta liiga.

Hirm politsei ees

Millise emotsionaalse jälje võib võimuesindaja selline suhtumine jätta sellele, kes pole oma elus ainsatki trahvi saanud, on käitunud igati seaduskuuleka kodanikuna ja liikluses kõigist reeglitest alati kinni peab? Kõik meist ei ole ju paksu nahaga, vaid võtavad ülekohut kõvasti hinge.

Kas politsei lööbki kõiki ühe vitsaga? Et “ah, me oleme niisuguseid näinud küll!” Et “tulevad ja teevad siin tsirkust, nutavad ja halavad ja loodavad, et me trahvi ei tee!”

Paistab, et kogu politseisüsteem on läinud trahvide tagaajamise peale. Seetõttu on ka inimeste suhtumine politseisse muutunud. Tänapäeval vist ei ole enam nii, et kui politsei su kinni peab, siis lihtsalt hoiatab või annab soovituse. Näiteks: “Teil on autol selline viga – minge ja tehke korda.” Kui kinni peetakse, võid olla kindel: nüüd on mingi jama ja tehakse trahv. Politseid kardetakse.

Austan politseid, sealt töötab palju mu tuttavaid, toredaid inimesi. See süsteem aga, see töökorraldus, kogu politseipoliitika muudab ka kenad inimesed politseiametnikena sellisteks, keda tavakodanikud kardavad. Kas tõeti peab politseinik olema see, kelle ees hirmu tuntakse ja kes näeb igas liiklejas potentsiaalset riigikassa täitjat?

Kuidas seda olukorda parandada? Algatuseks – veidi rohkem inimlikku suhtumist ei teeks paha.


KOMMENTAAR

Rainer AntsaarKuressaare politseijaoskonna juht Rainer Antsaar:

Nii, nagu autor ka ise viitab, puutub politsei kokku erinevate rikkujatega, kelle käitumine ja ootused politseinike tööle on erinevad. Sellele lisandub, et emotsionaalselt äärmuslikus seisundis on omavaheline koostöö politseiniku ja kliendi vahel arusaadavalt kriitilise tähtsusega. Sellises olukorras võib ette tulla, et omavaheline suhtlus ei suju nii nagu peaks. Me peame tegema sisemiselt tööd, et ka keerulistes olukordades suuta iga inimese ootuseid ja vajadusi õigesti hinnata.

Anname igapäevaselt endast parima, et politseinike töö ja selle olulisus oleks avalikkusele üheselt mõistetavad. Selle juhtumi valguses tuleb tunnistada, et ka politseinikud on kõigele lisaks inimesed. Inimesed, kes eksivad, ja antud juhul nii läkski. Me anname endast parima, et sellest õppida ja vigu vältida. Kinnitan veel kord, et politsei eesmärk ei ole kedagi karistada ja Eesti on jätkuvalt õigusriik, kus inimesel on võimalus talle määratud karistus vaidlustada. Kui riigi esindaja on karistuse määramisel teinud vea, siis see otsus ka tühistatakse.

Print Friendly, PDF & Email