Sallimisest ja ohu tajumisest (5)

pankrott_uusÜhiskonna võib jagada gruppideks mitut moodi: naised ja mehed, vanad ja noored, eesti- ja  muukeelsed, punase, sinise, rohelise ja valge pluusi kandjad. Ja nii lõpmatuseni. Naabergruppe vaadatakse tihti kahtlustava pilguga, pidades neid opakateks, maitsetuteks või vähemalt ohuks Euroopa kultuuriruumile ja Eesti rahvusriigi kestmisele.

Teinekord on kahtlustajail õigus ja teinekord mitte. Kole lugu, kui üks tõsiselt ohtlik ja kahjulik seltskond saab oma asja nokitseda ilma, et keegi või miski taipaks neid takistada. Pole aga palju parem, kui takistatakse ohutuid seltskondi. Tarbetu sõdimine kurnab nii sõdijaid kui ka pealtvaatajaid ja tõmbab inimeste vahele piire, olles seeläbi hoopis ise kahjulik. Maailma arvukaisse hädadesse saab oma panuse anda nii suud kinni hoides kui ka lahti tehes – oleneb, kas see, kelle vastu suud pruukida, ongi kahjulik või ainult tundub olevat. Ju oleks tarvis masinat, mis suudaks kindlaks teha, kumba pidi on.

Kas see jõud on tugev?

Kõik jõud, liikumised, seltskonnad ja nähtused, mis üldse olemas, hävitaksid maailma, kui neid miski ei takistaks. Lehmad sööksid maakera paljaks, kui poleks aedu, hunte ja nugilisi. Hundid sööksid ise maakera paljaks, kui poleks inimesi ja liiga väledaid saakloomi. Kirglikumad margikogujad trükiksid kogu maailma orgaanilise materjali postmarkideks jne. Ühelgi jõul pole seni maailma lõpetada õnnestunud, ühel või teisel aga on läinud korda põhjustada maailmasõda, mõne riigi pankrotti ajamine, kogu maailma põllumajanduse muuundamine. Väärtused nagu tänavapildi ilu, rahva keskmine intelligentsus, Euroopa kultuuriruum ja Eesti rahvusriigi kestvus on seega pidevas ohus, sest kes teab, mis jõud võib kuhu ulatuda. Nii võib väänata küsimuse “kas see jõud on ohtlik?” küsimuseks “kas see jõud on nii tugev, et midagi muuta?”. Selle omakorda võib jagada kaheks: “mis värk on tugevusega?” ja “mis värk muutustega?”.

On loomulik, et vähem inimesi tähendab väiksemat mõju, liiga vähe inimesi tähendab mitte mingit mõju. Nii võib olla päris rahumeelne vabadussportlaste vigastuste osas: kuigi nad tunduvad riigireeturid, riskides oma lõbu pärast sellega, et haigekassa hakkab neid maksumaksja raha eest Haapsalu rehabiliteerimiskeskuses põetama, on neid nii vähe, et süsteem jääb tõenäoliselt püsima. Inimesi, kes lasevad mõttelaiskusest kuni selgrootusest toidutootjail, tööandjail ning telereklaamide mõjul oma tervisele viga teha, on tohutult palju ning see juba natuke mõjutab midagi. Nii on reeturi kohale paslikum seada see tagumine, massiline seltskond.

Hulkade suuruste hindamine pole paraku nii intuitiivne kui võiks. Meedia tähelepanu ei jagune gruppide vahel mitte vastavalt nende liikmete arvule, vaid huvitavusele. Meie, kes me pole massimeediaga veel paari miljonit aastat koos veetnud, pole niisuguse viguriga harjunud ning kipume endale jätma muljet, et neid, kellest räägitakse rohkem, ongi rohkem. Kõik grupid, keda meedias kajastatakse, tunduvad suuremad, kui nad tegelikult on.

Meie traditsioonilisi perekondi kaitstakse imeväikese hulga ebatraditsiooniliste perekondade eest, kelle võimuses ei ole peremudelit sisuliselt muuta. Samuti ei suuda nad mõjutada  lahutuste, abielude, kiremõrvade, laste ega väärkoheldud laste arvu riigis. Kes iganes muretseb nonde väärtuste pärast, peaks vaatama seltskonna poole, kes suudab neid arve mõjutada – traditsiooniliste perede poole.

Või siis: rahvusriigi kestmisele peetakse ohtlikuks seltskonda, millest ei piisa ühe pisikese aleviku asustamiseks. Kui tuhande elanikuga alevikus, näiteks Salmel, võtaks kõik elanikud ette ja prooviksid Eestimaal mõne pisitillukese muutuse esile kutsuda, ei saaks nad sellega hakkama. Vähe inimesi tähendab vähe jõudu.

Lugeja vihapurse on õigustatud, sest suurus pole tõesti ainuke ohtlikkuse argument. Kui panna omavahel sõdima üks rohkearvuline ja üks hästi organiseeritud huvigrupp, võidab tihti see viimane. Seega võib nähtust, mis esineb juhuslike ja omavahel koordineerimata sündmustena, pidada ohutumaks, kui selle nähtuse vastu võitlemiseks moodustatud organisatsiooni. Tõsilugu. Praeguste metssigade massile oleks jõukohane nii katku levikule piir panna kui ka kõik Eestimaa kartulid ära süüa, kui nad oskaksid korraldada endi seas karantiini ja teha põldudele üleriigiliselt organiseeritud ühisrünnakuid. Õnneks nad ei tegele niisuguste asjadega. Rünnakud põllumaadele on küll häirivad, aga juhuslikud, ning nende vastu võitlemiseks ei pea veel NATO viiendat direktiivi aktiveerima.

Sead on hirmsad elukad ja neil pole inimestelt mõistmist või sümpaatiat loota, ammugi pole karta, et mõni inimene astuks konfliktis nende poole üle. Aga mõned teised elukad on meeldivad ja nemad naudivad nii inimeste mõistmist, sümpaatiat kui ka enda poole üle astunute hulka. Näiteks Inglismaal hoiavad ja armastavad elanikud invasiivset võõrliiki budleiat – ta on väga ilus, hea lõhnaga ja meeldib ka liblikatele. Ukraina ilusad naispolitseinikud mõjutavad rahva meelsust palju kergemini kui parlamendis kaklevad paksmaod. Ka Donald Trump, kes on samuti paks ja kellest on näha eranditult koledaid pilte, panustab meeldivusele: fännidele meeldib, kuidas ta lajatab. Niisuguse trikiga saab ta enda armeesse inimesi juurde meelitada, ja nüüd on tal arvukus kah veel.

Niisiis, hindamaks, kui tugev üks jõud on, peab teadma tema parameetreid: arvukus, organiseeritus, meeldivus ja ehk veel midagi, ning ju peab veel teadma, kuidas need parameetrid üksteist mõjutavad. See on keeruline.

Hea või halb muutus?

Muutus, mis kavatseb jõu mõjul tulla, väärib samuti uurimist. Muidu ju ei tea, kas ta on hea või halb. See on aga väga keeruline küsimus. Uue väärtuse lisandumisega võib mõni vana väärtus kaduda, ja see on hea põhjus, miks muutuse vastu võidelda. Teisalt, väärtus võib olla kadumas just seetõttu, et praegune olukord on talle ebasoodne, ja see on hea põhjus, miks muutuse poolt võidelda.

Tehkem mõttes üks hästi lihtne muutus ja pangem inimeste käigutee peale ilmatu suur kivi. Nüüd peavad inimesed muidugi hakkama teistkaudu käima, nii et asi tundub olevat selgelt pahasti. Kui aga näiteks lugeda kokku põhjuseid, miks Kuressaare bussijaamast ei pääse mereranda takistusteta sirgjoont pidi, saab päris palju neid, mille üle rõõmustada. Enamgi veel– kes on kõndinud pikka sirget teed, teab, et mõni jonksukene lihtsalt jonksukese pärast oleks päris teretulnud.

Võib täitsa olla, et iga uus asi, mis alguses ebaviisakal moel endaga arvestama sunnib, on pärast esimese ehmatuse möödumist loomulik, vajalik ja rõõmustav. Tuntud sündmus, mis pani alul ahastama ja seejärel heldima, on Hispaanias kuulsa “Ecce Homo” maalile Jeesuse näkku plätserdatud “Monkey Jesus”, mis lõpuks ometi kutsus kohale maali taastamiseks hädavajaliku avalikkuse tähelepanu ja raha.

Aga hoopis teistpidi võib ka olla. Kui proovida näiteid vähem kuumadest kohtadest otsida, leiab Heiti Talviku luuletuses “Järel revolutsiooni” sellise tähelepaneku: Meil pilvekantsid jäänud haruldaseks,/ nad lammutet on haisvaiks orjahütteks./ Me oma kulla vahetanud vaseks ja mahagonimööbli lõhkund kütteks.

Kui ammuigatsetud ja -võideldud muutus on käes, selguvad sageli igasugused asjaolud ja asjad lähevad ikkagi halvemaks.

Masina, millest loota selgust ja abi sallimise või ohutaju valimiseks, võib südametäiega põõsasse visata. Jõudude tugevuse hindamine on keeruline, muutuse headuse ennustamine on keeruline ja nende kahe põhjal otsustamine – kas hakata kedagi vaenama või mitte – on lausa hirmus keeruline. Oma vaenu ja oma armastuse õigesti kanaliseerimine on neetult keeruline. Võibolla kohe nii keeruline, et enne peab sügavalt ja pikalt järele mõtlema. Loodetavasti muidugi mitte.

Oliver Parrest, Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email