Mis saladust jahtisid templirüütlid Saaremaal?

templirüütlid-saaremaa6lOma uues raamatus “Templirüütlid Saaremaal” otsib ajakirjanik Karl Kello vastust küsimusele, mis sidus kaheksa aastasaja eest üht võimsat ja saladusega looritatud vennaskonda Saaremaaga.      

Templirüütlite raamat oli kui pusleladumine – mida rohkem detaile õnnestus n-ö kohaldada, seda teravamaks pilt läks, rääkis autor Saarte Häälele. “Huvitaval kombel ütleb teinekord juba intuitsioon ette, mis tuleb kuhu panna, et täpsustada üldpilti. Ühele asjale annab mitmest eri küljest läheneda ja eri vaatenurki võib olla lausa 360 tükki.”

Kello sõnul ei tohiks selles, et templirüütlid Saaremaale välja jõudsid, eriti kahtlust olla. 1202. aastal Riias loodud Kristuse Sõjateenistuse Vendade (Fratres Militiae Christi) ühendus asutati templirüütlite eeskujul. Nende vappi ehtis templirüütlite punane rist, selle all punase mõõga kujutis. Kuid nende nimetamine Mõõgavendade orduks, mis on kinnistunud nii entsüklopeedilisse kui ka ajalookirjandusse, rääkimata kooliõpetusest, on Kello sõnul ekslik, kuna sellenimelist ordut pole kunagi olemas olnud. Templirüütleid kutsuti Kristuse rüütliteks, kohalikke Kristuse Sõjateenistuse Vendi vastavalt Jumala rüütliteks, märkis ta.

Üks Kello raamatu keskseid küsimusi on: kas Jumala rüütlitel võis olla mingi erimissioon Eestis kui Ema maal, mis on võrreldav Kristuse rüütlite missiooniga Poja maal?

Kristuse sõdalasvennad ilmutasid sõjalist aktiivsust ja vaenulikkust kõigi kohalike rahvaste ja iseäranis liivlaste Caupo vastu, aga huvitaval kombel mitte otseselt saarlaste vastu. Saaremaa vastu näidati üles pigem diplomaatilist huvi, nentis Kello ja lisas, et seepärast tekib ka küsimus templirüütlite erihuvist, mis sundis neid pöörama pilku Eesti ja konkreetselt Saaremaa poole. Ordu suhtumises saarlastesse ilmnes Kello sõnul igatahes palju eriskummalist.

“Kristuse vendi käsitatakse millegipärast kui Saksa ordu käepikendust. Ei – kui, siis pigem olid nad templirüütlite käepikendus Ema maal. Saksa orduga liituma oldi sunnitud pärast seda, kui saadi Saule lahingus 1236 hävitavalt lüüa: hukkusid pooled Kristuse vendadest koos meistriga. Ordu lakkas praktiliselt olemast, templirüütlite punase risti asemel ilmus nende valgele hõlstile Saksa ordu must rist,” rääkis Kello.

Raamatus on juttu templirüütlite jäljest Eesti ajaloos, templirüütlite kabelist Saaremaal, kristluse eri vormidest, sealhulgas muinaskristlusest ja Iiri misjonist Saaremaal, Churlandi saarest, Soolaväinast ja paljust muust.

Küsimusele, millisesse žanrisse võiks templirüütlite raamatu liigitada, vastas Kello pisut mõistu: “On öeldud, et ajalugu on nagu muinasjutt, mis on tihtilugu väga õudne. Seega on ajaloolased lihtsalt jutuvestjad ja selles mõttes pole ka see templirüütlite lugu palju muud kui muinasjutt. Aga kui juba muinasjutt, siis olgu vähemasti ilus.”

Autor täpsustas, et pärismuinasjuttudel on alati tegelik taust taga. “Selles raamatus ühenduvad ajalugu, rahvaluule, kunstiteadus, etnograafia, kartograafia, geograafia, tõsielu ja vahest isegi terake fantastikat,” sõnas ta ja lisas, et puhast butafooriat ega väljamõeldist raamatust ei leia – nagu ühes tõsiseltvõetavas muinasloos peabki olema.

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email