SUUR MAA, SUURED ASJAD: Rahutu(ste) aeg

Pariis, 7. jaanuar 2015: tulistamine satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses. 12 hukkunut, 11 vigastatut. Pariis, 13. november 2015: terrorirünnakud – tärisevad automaadid, plahvatavad pommivööd. Hukkub 129 ja viga saab 433 inimest.

Lisagem sellele hiljutised üleujutused, mille tõttu tuli evakueerida maailmakuulsaid muuseume, nagu Louvre ja Musée d’Orsay.

Lisagem Prantsuse ühiskonnale omased protestimeeleavaldused – mullu põllumehed, hiljuti uute tööreformide vastased –, suletud maanteed, tanklates lõpeb kütus, vaatamisväärsuste juurde ei pääse.

Lisagem probleemid pagulastega, kes sõna otseses mõttes ummistasid vahepeal La Manche’i tunneli, Calais’ kurikuulsaks saanud põgenikelaager (Džungel)…

Kogu see probleem, mille jälgi ka ise eelmisel suvel vahetult nägin, jätkub siiani, isegi kui see iga päev ei ületa rahvusvaheliste uudiste künnist.

“Mida on Prantsusmaa teinud, et Jumal ta peale vihane on?” Umbes sellist pealkirja nägin hiljuti meedias. Emotsionaalne. Jah. Aga Prantsusmaa on paar viimast aastat olnud tõepoolest kõike muud kui rahulik kant.

Inimeste igapäevaelu läheb muidugi edasi, riik toimib. Aga nagu räägib Pariisis elav ja töötav eestlane, Postimehe kaasautor Martin Kala – inimestes on mingi rusuv pinge. Rahvas on kartlik ja murelik, jälgitakse terasemalt ümbrust.

Ladina keelest tulnud sõna “terror” tähistab hirmu ja selle foon on loodud. Ja seda ületada ei ole niisama kerge. Ammu planeeritud suured asjad lähevad samas edasi. Tänasest õhtust pöörduvad miljonid pilgud Prantsusmaale, lootuses saada positiivseid tundeid, näha põnevaid mõõduvõtte. Algab jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniir.

Avamängus kohtuvad võõrustajad Rumeeniaga. Kuuks ajaks oleme jälle kõige maagilisema spordiala meelevallas. Aga kogu see foon… Jalgpallis, iseäranis suures jalgpallis, pööratakse turvalisusele tohutut tähelepanu. Igale üksikule mängule tehakse ennetav turvaanalüüs.

Euroopas on olnud viimasel ajal päris mitu pretsedenti, kus olulisi mänge on tulnud vägivalla kartuses edasi lükata ja seda mitte ultratest fännide pärast. Näiteks Inglismaa kõrgliigas juhtus see viimases voorus AFC Bournemouthi ja Manchester Unitedi mänguga.

Umbes kuu-paar tagasi arutleti Euroopa ajakirjanduses tõsiselt, kas Prantsusmaa EM-i ei tuleks korraldada tühjade tribüünidega.

Õnneks jäi niisugune dramaatiline lahendus siiski sündimata. Sellegipoolest on meil ukse ees jalgpalli suurturniir, kus mängudele minev publik saab endale telefoni tõmmata äpi ehk programmikese, mille on loonud Prantsuse politsei ja mis annab teada, kui midagi juhtub. Mida teha, kuhu minna. Pretsedenditu juhtum.

Martin Kala rääkis lootusest. Sellest, et Prantsusmaa rahvuskoondis teeb loodetavasti hea turniiri ja annab sellega ühiskonnale enesekindlust. Eeldusi selleks jagub – prantslased on kodupubliku ees alati hästi mänginud, uhkeid tiitleid võitnud.

Tegelikult annab enesekindlust seegi, kui suurvõistlus korralikult õnnestub. Ettevalmistustööd selleks on tehtud kahtlemata väga põhjalikult. Aga aeg, see praegune aeg, on ikka neetult rahutu.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email