Arstid: EMO-sse minnakse sageli mugavusest

Maailma Tervishoiu Organisatsiooni (WHO) tervishoiuekspert, Genti ülikooli professor Jan De Maeseneer leiab, et kui panna tööle valveperearstid, väheneks haiglate erakorralise meditsiini osakondade koormus 70%.

9. juuni Eesti Päevaleht kirjutab, et Eesti perearstisüsteemi kohta raporti kirjutanud professori arvates tuleb perearstide rahastust kahekordistada ning perearstist teha n-ö väravavaht, kes takistab patsiente asjatult ummistamast erakorralise meditsiini osakondi (EMO) ja eriarsti vastuvõtte.

Mida arvavad tervishoiu­spetsialisti mõtteavaldustest aga Kuressaare haigla ravijuht Marje Nelis ja perearst Elo Lember?

marje nelisMarje Nelis:

Selleks, et hakata valveperearstiks, meie perearstid valmis ei ole. See ei ole ka tehniliselt teostatav – meil ei ole piisavalt perearstegi, mis siin valvamisest rääkida! Ja selleks ei ole valmis ka riik. Kes neid valveid rahastaks? Ega siis perearst aitähi eest valves oleks.

Üks asi on niisiis valvete kompenseerimine. Teine asi on see, et meil ei ole piisavalt arste. Kui nendele vähestele perearstidele öelda, et peate valves olema – siis läheksid needki ära, kes siin on. Sellisteks asjadeks on praegu natuke vara.

Loomulikult olen nõus, et kõigepealt peaksid patsiendid pöörduma perearsti poole, aga millegipärast kipuvad nad ikka haiglasse tulema. Seda tehakse pigem harjumusest või mugavusest. Teine asi on see, et haigla valvetuppa tulles saavad nad erakorralise meditsiini osakonnas ju kompleksuuringu. Neile tehakse kohe analüüsid ja röntgenipildid, mis vaja. Perearsti juures seda ju ei saa. Mugavus on see, mis inimesi EMO-sse pöörduma paneb – võid minna iga kell, küll vastu võetakse.

Tullakse igasuguste muredega ja väga sageli sellisega, mille suudaks lahendada perearst ja millega annaks oodata, kuni perearsti jutule saab. Samas – inimese enda arvates on tal tõesti suur mure, millega oodata ei anna.

Elo Lember (2)Elo Lember:

Saaremaal sellist ressurssi ei ole, et valveperearstid tööle panna, kindlasti mitte. Ausalt öeldes ei ole selleks ka vajadust. Sellest räägiti siis, kui perearstisüsteem käima läks ja toona ei suudetud seda käivitada, kuna perearstid uppusid töösse. Praegu on sama lugu ning selle valves olemise järele pole ka vajadust. Ressurssi selleks niikuinii ei ole.

Väljaspool perearsti tööaega saab mure korral ööpäevaringselt nõu küsida perearsti infotelefonil 1220. Abita ei jää häda korral keegi. Ööpäevaringselt saab helistada kiirabisse.

Mõned perearstid on oma telefoninumbri avalikustanud, teised mitte. Minu number on kõigile kättesaadav. Algusaastatel helistati sellele ka väljaspool mu tööaega, aga enam mitte. Ja inimesed saavad hakkama.

See, et tuldaks perearsti juurde, mitte ei mindaks haiglasse erakorralise meditsiini osakonna ukse taha, on ennekõike inimeste harimise küsimus. See oli perearstinduse algusaegadel ka meie kandis nii, et maainimesed lausa ootasid, kuni perearsti vastuvõtt läbi sai, siis helistasid kiirabisse, kuna teadsid, et kiirabi tuleb ja midagi ikka tehakse. Aga patsiente on kasvatatud 20 aastat. Arvan, et minu inimesed enam küll nii kergesti erakorralise meditsiini osakonda ei pöördu.

Tegelikult läheb perearstisüsteem selle peale, et kõigepealt võtaks inimese vastu pereõde ja toimuks selekteerimine. Paljudes linnades nii ju on. Mina leian, et meie inimesed ei ole selleks valmis. Siin ei aita miski muu kui selgitustöö.

Probleem on selles, et meie inimene on ikka arsti-usku – arsti usaldatakse rohkem. Ja kui arsti juurde ei saa, siis pöördutaksegi EMO-sse või kiirabisse. Usutakse ju müüti, et kiirabi viib kohe haiglasse ja igal juhul vaadatakse läbi. Ja nii need järjekorrad uste taha tekivadki. See on põhiliselt linnade, eriti Tallinna probleem. Seal, vabandage väga, on inimesed ülekäte läinud, kole mugavad.

 

Print Friendly, PDF & Email