KõigEST üks e-ESTi!        

eEsti brand

Kas te teadsite, et Eestis on Euroopa vanim viljakasvatuspiirkond, et siin lokkavad viinamarja- ja banaaniistandused, kookospalmid ja muu subtroopilisele kliimale vastav taimestik?

Et Eestis on meil süüa nii palju, et me toitsime sellega pärast II ilmasõda ära pool Venemaad ja Siberit (sellepärast ei tahtnudki Venemaa seda pisikest riiki oma huvisfäärist välja lasta!) Ja lisaks – kas teadsite selliseid pisiasju, et Eestis võib aasta läbi kõndida ringi lühikeste varrukatega ja ujuda helesinistes laguunides ning käia Paides asuva vulkaanikraatri serval uudistamas, kuidas magma podiseb? Just selle Paide vulkaani pärast meil nii soe kliima ongi, pärl Siberi serval, nagu me oleme…

Lugude jutustaja

Ca 20 aastat tagasi oli Eesti riik piisavalt noor ja tundmatu – nii et kui kolleegidega filmifestivale külastasime, kuulsime oma uutelt tuttavatelt tihti küsimust: Mis see Eesti on? – Pisike just iseseisvunud riik. Kus ta asub? Põhjamaades, Venemaa külje all, Soome kõrval. Mida te seal sööte – seal pole ju midagi süüa? (Sealiha?) Mis seal omapärast on? (Hmm)

… Selliste küsimuste puhul oli tavaliselt kaks võimalust: kõik ausalt ära rääkida… või siis asi huvitavaks teha.

Filmitegija peab olema lugude jutustaja. Kui ta märkab, et kõike ausalt ära rääkides saab ta vastutasuks reaktsiooni “Ah-ah, olgu” (sama igav nagu Soome) ja seejärel pöördub vestluspartner mujale, otsima huvitavamaid lugusid (ja inimesi) – no siis see õige lugude jutustaja mõtleb midagi välja. Sõna otseses mõttes. Publikut ei tohi käest lasta! Tuleb luua emotsionaalne side ning kui konksust on kinni haaratud, küll siis juba jõuab lõpuks kõik ka ausalt ära rääkida.

Jah – muidugi me (neid noori animaatoreid, kes lugusid välja mõtlesid, oli teisigi) ju luiskasime, kuid samas tegime parimal (tol hetkel) võimalikul moel riigi turunduspoliitikat. Me hoidsime ülal huvi, me panime inimesi küsima uusi küsimusi. Palju sõpru, keda kord sai oma lugudega petetud, tuli hiljem suurima heameelega Kinobussi tuuridele vabatahtliku filmijuhendajana seda imelikku maad ise avastama. Nad ei näinud küll vulkaani, kuid nägid see-eest Kiviõli tuhamägesid, nägid laiuvaid soid ja rabasid ja avalikke internetipunkte. Nood olid ju sajandi hakul maailma mõistes äkitsi midagi enneolematut: näiteks rahvamaja kõrval asuv kuivkäimla, kus võis istuda läpakaga ja nautida maailma infovooge. Kas pole tore! Sama hea kui vulkaan! Paremgi!

Teema on ikka ja jälle aktuaalne. Sest maailm areneb, meie areneme ja meie nõudmised muutuvad. Me vaatame-tunnetame, et Eestist teatakse Euroopas-maailmas küll, kuid mitte piisavalt ja mitte nii, nagu me sooviks. Õigemini – me soovime, et Eesti oleks kogu aeg igaühe peas olemas. Et Eesti asi oleks kõigi EL-i maade asi. Ainult siis tunneme end turvaliselt. Ja vajatuna.

Vahet pole, kas mõni riik nagu näiteks sLOVEenia reklaamib end ka ingliskeelse sõna “armastus” abiga või Madalmaade linn Amsterdam seab sõnamänguna inimese “olema” enesekeskselt – I AM STAREDAM.

Ka sel pole suurt uudisväärtust, et Eestit kui riiginime saab kirjutada EST-ga, sama saaks ju GERmania või DENmark… siililegi selge, et niimoodi need lühendid enam-vähem tekkinud ongi.

Vahe on selles, et EST-kampaania korralikult läbitöötatud kontseptsioonina tuli väljastpoolt Eestit. Ja see on hea!

Konkreetne relv

Arutelust väljapoole on jäänud just nimelt tõik, KUIDAS võiksid eestlased ära kasutada mujalt maailmast tulevat-pakutavat vabatahtlikku tööd Eesti riigi tutvustamisel. Tegemist on riigikaitse seisukohalt täiesti konkreetse relvaga. Või kui soovite, heidutusega meie võimalikele vastastele. Me tunnetame idast tulevat agressiivsust ja riik peab ennast igal juhul kehtestama. Sisuliselt kommunikeerima kogu aeg ja kõikjale välja: siin me olime aegu ammuseid, siin me oleme praegu ja siin me seisame tulevikuski.

Kui seda ütleb üks miljoniline rahvas 250 kõrval, siis pole seda sugugi nõnda valjult kosta, kui me tahame! Aga kui lisaks sellele ühele miljonile ütlevad samu asju ja täiesti vabatahtlikus korras ka inimesed Hollandist ja keegi Prantsusmaalt, Inglismaalt, Ameerikast ja miks mitte ka keegi Venemaalt – siis põhimõtteliselt töötab see psühholoogilise heidutusena iga võimaliku Eesti-vastase peas. Kõlab stiilis “tal on palju sõpru” ja sealt edasi “äkki ta ongi hea tüüp, kui tal nõnda palju sõpru on” või “ehk võiks isegi sõbralikult suhestuda”.

Eks ta veidi robustne arut­elu pehmete väärtuste jõust ole, kuid algmaterjalina need teemad niimoodi just tööle hakkavadki. Mida me tunnetasime hollandlase Peter Kentie kampaanist, et meil on olemas hea täheühend, et panna maailmas inimesi läbi erinevate keelte oma asja ajama. Mitte ainult ingliskeelne ülivõrre, on näiteks ka ladinakeelne est ehk “olema” vorm. Ja igas keeles tuleb mõni hea sõna välja, kus täheühend “est” läbi jookseb. Mida tasubki laiemalt teemaks võtta – kuidas teisedki e-residendid saavad ja võivad Eestist ilma peal rääkida. Peaasi, et huvitav oleks. EAS – et kui juba korraldab, siis kaasaku talgu korras Eesti märgi leidmiseks ka e-residente! Igal kodanikul, ka e-kodanikul peab ju mingi kohustus riigi ees olema! Paneme nad tööle!

FINland kõlab ja on maa “millegi lõpus”, NORway on “tee põhjapoole”, ICEland on üks “jäine maa”… järelikult peab maailmas (aga eelkõige Euroopa) inimeste peas jääma kõlama assotsiatsioon, et kui ütled ESTonia või ESTland või e-ESTi, siis see on mingi müstiliselt vahva piirkond idas. Midagi heledat ja säravat, eriti kui paned kõrvale sõna RUSsia. SellEST kandist ehk idast tuleb: e-riik, e-innovatsioon, e-lahendused, ja särtsakad inimesed tahavad, et see paik oleks olemas kogu aeg!

Teeme e-ESTi vajalikuks! Muudame selle müstilise “eesti asja” teistelegi omaseks.

Print Friendly, PDF & Email