Miks Saaremaal tee ääres kala ei müüda? (4)

Saarte Hääl küsis kohalikelt giididelt, mida Saaremaa külalised neilt küsivad, mille üle rõõmsalt üllatuvad või hämmastust avaldavad ning mille kohta leiavad, et saaks ka paremini? Mis giidide arvates teisiti võiks olla?

Reet LullaReet Lulla:

Mina olen giidina teenindanud põhiliselt kruiisilaevade gruppe – peamiselt ameeriklasi ja        inglasi. Kõige rohkem huvitab neid nõukogude aeg ja see, kui Saaremaa oli suletud tsoon. Neile meeldib Saaremaa vaikus ja rahu.

Pärlid on nende arvates muidugi meie loss ja vanalinn, väikesed kohvikud.

Paar aastat olen turistidega käinud Vikil, kus neile pakutakse väikest programmi koos koduõlle, koduleiva ja Saaremaa võiga. See meeldib neile väga.

Samas on mult küsitud, miks meil on maal nii palju mahajäetud ja koledaid talusid ja maju. Kui tuleme Mustjalast bussiga linna poole, jääb neid ju tee äärde. On ju Eesti tükk aega juba vaba olnud ja maareform on toimunud.

Üks probleem, mis meenub, oli seotud tualeti lahtiolekuaegadega. Kui bussid jõudsid hommikul enne kella kümmet linna Kitzbergi tänava parklasse, siis sealne tualett avati alles kell 10.

Üldiselt on negatiivse või kriitilise suhtumisega turiste väga vähe. Nad tulevad vaatama seda, mida meil on pakkuda, mitte halvustama või kritiseerima.

Ma ise leian, et mingeid suuri probleeme, mille üle kurta saaks, meil siin Saaremaal pole.

 

Riida KaskRiida Kask:

Grupid on väga erinevad – osa ei küsi suurt midagi, osa aga tunneb paljude asjade vastu huvi.

Kui on võõrkeelne grupp, siis nad väga palju küsida ei oska, aga kui on eestlased, siis küll.

Imestatakse saare meeste edu üle mandril ning saare naiste kannatlikkuse ja töökuse üle.

Meie Kuressaare kindlusest ollakse eriti vaimustunud ja seal tehtud tööde üle avaldatakse imestust. On väljendatud ka soovi, et kui raveliinid – need väikesed saarekesed – ka veel korda saaks.

Minu käest on küsitud ka selle hiljuti leitud piimanõu kohta, kus olid peidus metsavenna asjad.

Mille üle üllatunud ollakse – kuidas meie teeääred kõik nii puhtad ja niidetud on.  Midagi negatiivset Saaremaa kohta pole mulle küll keegi öelnud. Meie linna ja Saaremaad peetakse ilusaks ja siit lahkutakse positiivsete emotsioonidega. Eriti Eesti venelased imestavad, kui ilus siin on. Üks ütles: “Ma olen juba 78-ndast aastast Eestis elanud ja pole kordagi varem Saaremaal käinud!”

Ise leian, et pinke võiks rohkem olla, kus istuda saaks. Eks kõike võiks rohkem olla, aga ette heita pole mul midagi.

Ülo-RoosÜlo Roos:

Eks ikka loss huvitab neid – seal peab käima. Ja igast merevaatest ollakse lummatud. Kaali järv on ka muidugi kõigil teada. Loodus on meil nii unikaalne, et see lööb väliskülalistel suu lahti.

Mõni turist on väga hästi eeltööd teinud ja teab, mida küsida. Meenub, kui üks proua palus mul rääkida Eesti esimese presidendi kurvast saatusest – siis jutustasingi, kus ja kuidas meie president elutee lõppes.

Vahel juhtub, et laps küsib Orissaares hamburgerit ja saab selle kätte Leisis.

Lastegruppidele tuleb üllatusena Leisis bussijaama parkla juurde tehtud ilus väike ronimisrada – see läheb neile väga hästi peale. Ja üllatus on neile ka see, et see rada on tasuta. Kui jalutame mööda Koguva küla, imestatakse kõige rohkem nende kiviaedade üle, mitte näiteks selle üle, kas lapsed mahuvad sinna Koguva talu väikesesse kööki.

Giidina on mul kurb, et Karja kirikusse enam sisse ei saa. Kiriku perenaine läks teisele poole jõge. Karja kirik on huvitav koht ja oli, mida selle kohta rääkida.

aado haandi1Aado Haandi:

See, mida küsitakse, sõltub alati kohast, kus käime. Sageli küsitakse, millega inimesed siin Saaremaal tegelevad, mis tööd siin tehakse

Üks asi, mida küsitakse – inimesed tulevad otsima seda asja, mis on nende kujutluses või kuskilt pildilt meelde jäänud. Reeglina küsitakse: “Aga kus teil siin kala müüakse?” Väga sagedane küsimus on: “Miks teil kuskil tee ääres kala ei müüda?” Ja Eesti inimene toob paralleeli: “Aga Peipsi ääres müüakse!” Seda vene vanausuliste külades ju tehakse.

Enamasti ollakse aga Saaremaal pakutuga rahul ja kiidetakse. Mul oli laupäeval üks soomlaste grupp. Minu jaoks keeras seal keegi lausa vindi üle, kui vaimustunult ohkas: “Oi, ma tahaksin eestlane olla!” Rahustasin siis inimese maha, ütlesin talle, et kõige parem on olla ikka see, kes oled.

Ise leian, et meil läheb turismivaldkonnas aina paremaks. Söögikohti lisandub, tualette samuti. On siiski üks asi, mis mind tõsiselt häirib – ligipääsetavus vaatamisväärsutele. Niinimetatud piimaringi – Kaali–Karja–Angla – on ära sõita väga lihtne, aga probleem tekib niipea, kui tahame minna vaatama midagi teistsugust.

Küsimus on, missuguse nõu ja jõuga hoida lahti teeääred, et bussid pääseksid teatud kohtadele ligi.

Kõige lihtsam näide. Tahan minna Ninase pangale Estonia mälestusmärgi juurde ja juba on suurema ja uuema bussi puhul probleem – kraabib bussi ära. Kui tahan minna Tuiu Rauasaatme mägedele, tuleb mul valida, kellega saan minna ja kellega mitte.

Kes peaks neid teid hooldama, neid lahti hoidma? Kes kogu sellest asjast kõigepealt pildi teeks, kes toimetaks selles küsimuses Saaremaa kui tervikuga? Mu jutt hakkab juba otsapidi haldusreformi juurde minema. Aga on ju nii.

 

Print Friendly, PDF & Email