VASTUKAJA: “Ingrid Holm: hea sõna meie elus” SH, 10.05

Hea tegu meie elus

Kukkusin libedal mustal asfaldil ja murdsin jalaluu põlve alt. Jalg oli kuus nädalat ortoosis (kipsi asendaja). Kui ortoos ära võeti, siis see kõige kibedam valu alles tuli. Sellest hoolimata oli mul vahel tarvis poes käia. Sõitsin bussiga kesklinna poodi, sest jalgsi käia ma veel ei suutnud. Komberdasin kahe karguga nagu hunnik õnnetust bussipeatusse ja kuidagimoodi sain bussi sisse ka. Aga bussist väljaminek tundus täiesti võimatu. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma kahele kargule toetudes saan astmelt alla astuda. Kolmandat kätt, millega samal ajal bussi käepidemest kinni hoida, ei ole! Kindlasti kukun kõhuli! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Üks väike poiss, nii esimese-teise klassi õpilane, lipsas enne mind bussist välja, jäi ukse ette seisma ja võttis mu paremast käest kargu. Nii sain käe vabaks, et ukse juures olevast käepidemest kinni võtta, teise käega toetusin kargule ja sain niiviisi astmest alla. Poiss andis kargu tagasi ja võttis mu koti. Niiviisi kõndisime meie maja poole. Sama kordus, kui juhtusime jälle sõitma samas bussis. Kolmandal korral näitas poiss: “Vaata, mina elan selles majas! Korteri number on… Kui sa tahad, sa võid meile ka tulla!”

Tänu vanematele, kellel on nii abivalmis poeg!

Maria Peep

Print Friendly, PDF & Email