Vene sõjaväebaasid tõid elektri, kino ja südamevalu

TEEL HELGEMA TULEVIKU POOLE: Demonstratsioon Kuressaares 7. augustil 1940. Esiplaanil Aste lennuväebaasi ehitajad. SAAREMAA MUUSEUM

TEEL HELGEMA TULEVIKU POOLE: Demonstratsioon Kuressaares 7. augustil 1940. Esiplaanil Aste lennuväebaasi ehitajad.
SAAREMAA MUUSEUM

Sõjaväebaasid, mille abil Stalin alustas Eesti allutamist punarežiimile, andsid esialgu saarlastele tööd ja leiba, kuid hakkasid peagi tähistama kannatusi ja lõhutud elusid.

1939. aasta 28. septembril sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel vastastikuse abistamise leping, mille kohaselt kindlustas Eesti NSV Liidule õiguse Saaremaal omada baase meresõjalaevastikule ja mõned aerodroomid lennuväele rendi õigusel sobiva hinnaga.

Punaarmee sissetulek Saaremaale algas 18. oktoobril üle Suure väina Kuivastu kaudu. Väekolonne julgestasid Kaitseliit, sõjavägi ja politsei.

Baaside rajamine tähendas esimeses järjekorras mitmete pakiliste olmeküsimuste, sealhulgas venelaste majutamise lahendamist. 20. oktoobril lahkus Roomassaarest aurik Adler 310 baltisakslasega pardal, kes Hitleri kutse peale Saksamaale siirdusid. Nende majad ja korterid said kohe eluasemeteks punaväelastele ja nende pereliikmetele.

Baaside asukate paigutamine kujunes aga saarlastele päris raskeks probleemiks, mis puudutas ligemale 1200 talu, elumaja või muud hoonet. Ligi kolm- ja poolsada peret olid sunnitud suisa oma kodudest ümber asuma.

Sõda pohlamaal

Sõrvest Läbara külast pärit Ella Vooglaid oli 1939. aasta sügisel põlvepikku plikatirts, kes alles avastas maailma enese ümber. “Vaikse ja mõtliku lapsena kuulasin, kuidas vanaema ja vanaisa rääkisid, et Poolamaale on sõda tulnud. Meil Sõrves öeldi pohlade kohta ikka poolad, seepärast tekitas see jutt segadust ja ma mõtlesin, et mis sõda see poolamaal võib küll olla,” meenutas ta. Väike laps ega täiskasvanudki ei võinud teada, et kätte olid jõudmas tormilised ajad.

“Vaatasime kuurikatuselt, kuidas tulid võõrad väed, need olid ehitajad. Nad oli vaja kohe kusagile paigutada. Seepärast tehti Mõntu kool tühjaks, lapsed jagati Mõntu ja Hänga küla majadesse, kus õppetöö edasi läks,” rääkis Vooglaid.

Andsid tööd ja leiba

Elu läks esialgu edasi, nii nagu ta seni oli käinud, aga tuli hakata arvestama võõrastega. Läbara küla oli väga tihedasti asustatud ja 1930. aastatel elasid inimesed seal juba üsna hästi. Paremast elujärjest andsid tunnistust laudisega üle löödud majad, värvitud aknaraamid. Mehed käisid välismaal tööl, teenisid head raha, külas oli kaks rehepeksumasinat. Kuna Mõntu alla tuli sel ajal väga palju angerjat, käidi seda seal isegi Muhust püüdmas. Angerjapüügiga ja kala välismaale müügiga sai nii mõnigi Sõrve otsa mees kaunis jõukaks. Küla elas täisverelist elu.

Baaside rajamise alguspäevadel said paljud sõrulased endale uued kostilised. “Meie majja pandi üks lihtne ehitaja, ta käis kogu aeg ringi väga väsinud olemisega. Tal oli ka naine kaasas, aga sellel vaesekesel polnud üldse midagi teha, magas niisama voodis ja ootas meest. Mul on meeles ka mälupilt naisest, kes pesi väikest titte. See oli mingi ülemuse naine, kes ühes lapsega oli mehega kaasa tulnud. Kohalikud panid seda üsna imeks, sest Sõrve mehed käisid ka välismaal tööl, aga keegi ei võtnud sinna naist ega lapsi kaasa,” rääkis Vooglaid.

Pikem ülevaade ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email