Rein Kirst – metsa-, spordi-, jahi- ja kalamees

METSAMEES LILLEILUS: Maikuus juubelit tähistanud Rein Kirst saab oma sünnipäeva pidada igal aastal kesk lillemerd. MAANUS MASING

METSAMEES LILLEILUS: Maikuus juubelit tähistanud Rein Kirst saab oma sünnipäeva pidada igal aastal kesk lillemerd.
MAANUS MASING

Uueelu talu peremees Rein on sündinud küll lehekuus, kuid tema taluõues rikkalikku õiteilu vaadates võib maikuud julgelt nimetada õielehekuuks. Just siin, looduse rüpes, näed ja tajud, kui armuline on loodus sellele taluperele, kus nüüdne peremees seitse aastakümmet tagasi ilmavalgust nägi. 

Pea kogu elu metsamehe leiba söönud Rein Kirst ei unistanud poisikesena metsaülemaks saamisest. Tema tahtis bioloogiks, täpsemalt ornitoloogiks.

“Kartsin ülikooli minna, sest ei tahtnud pedagoogilisse harru sattuda. Olin juba Orissaare keskkooli lõpetamas, kui üks metsandusinsener abiturientidele metsandusest rääkima tuli. Teda kuulates järeldasin, et metsandusel ja bioloogial on palju ühist. Otsustasingi siis Eesti põllumajanduse akadeemiasse metsandust õppima minna,” rääkis Kirst.
EPA-s küsinud dekaan Kirstult, miks ta soovib metsandust õppida. Edukalt eksamid sooritanud saarlane küsinud vastu, kas hinded ei võimalda konkureerida, kuna oli teada, et metsandust tahtis õppida 75 noort, kohti oli aga 25-le. Rein oli pingereas neljas.
Tudengiellu sisseelamine Reinule raskusi ei valmistanud. Õppimine läks ladusalt ja kuna spordipisiku oli ta külge saanud juba Kahtla koolis õppides ning keskkoolis treenides-võisteldes, jätkus saarlase sportlase karjäär ülikoolilinnaski. “Küllap on mulle sisse programmeeritud, et tahan ennast teistega võrrelda, ennast proovile panna ja kui ma suudan kellegagi võrdne olla või parem, teeb see ainult heameelt.”

Tööle ainult Saaremaale

Viis aastat EPA-s – elu parimad aastad, nagu tudengid õpinguaastaid hindasid – möödusid tegusalt. Pärast kõrgkooli lõpetamist tahtis saarlasest vastne metsandusspetsialist vaid Saaremaale tööle. Aasta oli 1969.
Tollal oli lõpetajail kohustus suunamiskomisjoni eest läbi käia, et seal istuvad ametnikud saaksid oma sõna öelda, kes kusagile sobib või ei sobi.

“Kui mina sisse astusin, siis mehed laua taga juba pooleldi tukkusid. Komisjoni esimees küsis, kuhu ma tahaksin tööle minna, ütlesin, et Saaremaale. Selle peale tõstsid kõik pea ja vaatasid mulle imestunud näoga otsa, mõeldes, kes see hull küll on,” meenutas Rein. Samas öelnud teaduskonna dekaan, et Kirstule sobib abimetsaülema, mitte metsaülema amet. Põhjus oli selles, et tudeng Kirst läks ühel suvepäeval välipraktikumilt, kus dekaan ennast kordama kippus, lihtsalt ära. Õhtul kohtunud üliõpilane ja õppejõud saunalaval. “Ma ei lasknud end kaua noomida. Viskasin 3–4 korda leili ja sellest aitas. Nüüd läks tema välja. Sellest piisas, et ta mulle viltu vaatama hakkas,” tuletas Kirst EPA lõpetamist meelde. Saaremaa metsamajand vajas spetsialiste ja nii Kirst kodusaarele suunatigi.

Metsamajandi direktor Harald Vait pakkus noormehele Kuusnõmme metskonda metsaülema kohta. “Ütlesin siis direktorile, et vaadaku suunamiskirja. Seal on juttu abimetsaülemast. Vait ütles, et kas me hakkame nii pikka ametinimetust kirjutama, jätame selle “abi” eest ära, nii ka läks,” rääkis Kirst.

Riigimetsaülemana töötas Kirst seitse aastat. 1976. aastal nõustus ta kabemängupartneri Heino Uusi pakkumisega. Uus kutsus Kirstu metsaülemaks Kaarma ühismajandisse. Kutse oli ahvatlev ja Rein vahetaski töökohta. Eelmise sajandi lõpul suurmajandid lagunesid. Kogenud metsamees tööta ei jäänud. Reinust sai Saare maavalitsuse metsandusnõunik. Sellel ametipostil oli ta lühikest aega. 24 aastat tagasi asutasid kaks kõva spordimeest Rein Kirst ja Taivo Uljas metsandusega tegeleva aktsiaseltsi RETA. Uljas loobus osalusest peagi. Tema asemele tuli firmasse Reinu poeg Andres. Nüüd teatakse ettevõtet OÜ Reta Puit nime all.

Pikem lugu ilmus laupäevases Saarte Häälers.

Print Friendly, PDF & Email