Saaremaa hunt – lamburid kardavad, kütid ihaldavad

Hunt on kiskja, kelle kohta inimeste arvamused on kõige vastandlikumad – osale see loom meeldib, osa inimesi kardab teda ja lausa vihkab. Hoolimata sellest, et hunti on proovitud süstemaatiliselt hävitada, on ta siiski inimese kõrval püsima jäänud. Hundi vastuolulisust võib täheldada ka seaduste mõttes: Euroopa Liidus on ta kaitse all, meil kehtib hundi laskeõigus lubade alusel.

Viimane hunt enne 2000. aastaid lasti Saaremaal 1980-ndatel. Enne seda tabati viimane kriimsilm Saaremaal umbes 100 aastat tagasi. Pärast seda jäi saare peale vaid mõni üksik hunt, kes ei seganud karjakasvatust, kariloomi arvukalt rünnates.

2010. aastal aga kajastas kohalik meedia mitmeid huntide põhjustatud kahjusid, mis tähendas, et saarele on rohkem hunte tekkinud. Arvatavasti tulid nad Saaremaale talvel mööda jääd. Sel 2010. aastal hunti jahimeestel siiski tabada ei õnnestunud.

Suuremaks probleemiks muutus hunt Saaremaal 2011. aastal. Siis algasid arvukad ründed lambakarjadele. Kuidas huntide arv Saaremaal taas kiirelt tõusis, ei ole täpselt teada.

Võib täheldada, et viimase viie aasta jooksul on hunte kütitud pea igas Saaremaa piirkonnas. See tähendab, et hundile meeldib saarel ringi rännata, mis on sellele loomale omane. Eriti tundub võsavillemitele sobivat Mustjala, Kärla ja Lümanda piirkond.

Mina valisin oma uurimistöö teemaks “Hunt Saaremaal” seetõttu, et olen ka ise jahindusega tihedalt seotud ja see teema pakub huvi. Arvukates meediakajastustes ja mu isa Lembit Soe jahikaaslaste jahijuttudes on mõndagi niisugust, mis ei lähe kokku hundi tavapärase käitumisega. Äkki Saaremaa hundid ongi teistest erinevad?

Et teada saada, kas see ka tegelikult nii on, töötasin läbi 44 ajaleheartiklit ja intervjueerisin viit Saaremaa jahimeest, kes on hundiga kokku puutunud.

Ebatavaline käitumine

Viimasel viiel aastal on Saaremaa huntide arvukus tõesti järsult tõusnud ja suurenenud on ka lammaste murdmised. Sellega kaasnesid ka mõned juhtumid, kus täheldati huntide tavapärasest veidi erinevat käitumist, mida on palju kajastatud ka kohalikus meedias.Eelpool nimetatud 2011. aastal küündis murtud lammaste arv 110-ni. Selles süüdistati pigem talunike hooletust. Toodi ka välja, et murdmise üks põhjusi on hundi elupaikade häving.

Mitmel korral märgati, et enamikul murtud lammastest on kõigest kõri läbi näritud ning vaid paar looma on ära söödud. See näitab, et hundid ründavad tihti hasardi pärast – toiduks vajaksid nad kõigest üht-kaht lammast.

Vahel olid hundid kasutanud kavalust ja lambad veepiirini ajanud, kust nood kergelt põgeneda ei saa – see teeb lammastest huntidele lihtsa saagi.

Alati ei saa aga pahategudes ainult hunte süüdistada – Saaremaal on inimesed kaevanud ka hulkuvate koerte rünnete pärast.

Näiteks oli juhtum, kus murdmise jäljed olid küll hundile omased, ent ei saanud välistada, et metsas elavad koerad on lambaid murdma hakanud. Ka oli murtud lammaste hulk hundi kohta veidralt suur. Lõpuks jõuti siiski järeldusele, et rünnak on huntide töö, kuna hundid ründavad ohvrit kõri läbi närides, koerad aga ründavad külgedelt või tagant.

Selsamal korral murti tavapäraste valgete lammaste asemel musti Gotlandi lambaid.

Viimastesse aastatesse jääb juhtum, kui marutaudis hunt ründas 10-aastast poissi. Selles rünnakus pole siiski midagi tavatut, sest ränk haigus muudab looma nõrgaks ja agressiivseks.  Saaremaal on kaht hunditaolist looma nähtud jalutamas inimeste koduõuel. See on hundi puhul siiski üsna kummaline käitumine – tegemist võis olla ka koertega. Lõplikult neid jalutajaid tuvastada ei suudetudki.

Tõepoolest, hundi välimust on lihtne koera omaga segamini ajada. Põhimõtteliselt pärinevad kõik meie koeratõud kunagi kodustatud hundist.

Jahimehele raske vastane

Minu hüpotees, et Saaremaa huntidel on omapäraseid käitumisjooni, leidis teatavat kinnitust. Siiski võib kirjeldatud olukordi pidada pigem haruldasteks üksikjuhtumiteks, mille põhjal ei saa üldistusi teha kõigi Saaremaa huntide kohta.

On teada, et juba ammustest aegadest on kriimsilm olnud ihaldatud jahiobjekt just oma tarkuse tõttu. Mees, kes on suutnud sellise vastase üle kavaldada, on midagi rohkemat kui tavaline jahimees.

Saaremaa jahimehi tuleb kiita, sest Saaremaal on hundijaht viimasel viiel aastal osutunud vägagi edukaks: kütitud on koguni 32 hunti.  Uurimistöö käigus küsitlesin Saaremaa huntide ja hundijahi teemal viit jahimeest, kel on õnnestunud jahi käigus hunti tabada. Selgus, et jahimehed peavad hunti üheks targemaks loomaks meie metsades ja kõige raskemaks vastaseks. Hunt on tugev loom, kelle kehas pole nõrka kohta (näiteks põdral on halb nägemine). Lisaks on hunt suurepärases füüsilises vormis, mis võimaldab tal peatusteta läbida 20–30 km. See tähendab omakorda, et hundi liikumisraadius on tohutu, mis teeb tema tabamise veel keerukamaks. Samuti on hundil oskus jälgi segada, mis jahimehi päris palju eksitab. Ega vanarahvas niisama ütle, et hundil on üheksa mehe aru.

Jahimehed on öelnud, et hundijahi korraldamine on raske väljakutse – see vajab täpset ja peent tehnikat, et võsavillem lõpuks kätte saada. Jahi õnnestumiseks on tarvis vähemalt kerget lumekihti ja põhjalikku luuret.

Hundi tabamise teeb veel erilisemaks ja haruldasemaks see, et võsavillemeid liigub meie metsades vähe.

Hundid on lambaid murdnud juba tuhandeid aastaid ja teevad seda ka edaspidi. Võsavillemite arvukuse piiramisel on hundijahil oluline roll. Lambakasvatajate jaoks muutub aga aina olulisemaks oma karja kaitsta – ehitades tugevamaid aedu, võttes kaitsekoeri jne, et vältida rünnakuid ja nendega kaasnevaid suuri kahjusid.

Heleri Soe, Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient

Print Friendly, PDF & Email