Sa oled ju nii vana!

 

vanapapi

Ei tohi tarvitada sõna “neeger”, kuigi eesti keeles ei ole sellel sõnal halba tähendust. Aga inimese juurde, kel vanust juba 45+, tohib astuda igaüks, kel tahtmist, ja teda vanaks nimetada. Kas see on diskrimineerimine? Või koguni terroriseerimine?

Kui vana on vana?

16-aastase meelest on juba 30-aastane fossiil.

Kui mina olin 17, mu klassiõe õde aga 22, mõtlesin mina (aga ei öelnud!): “Issand, kui vana! 22 – viimane taks!” (Aga 26 – lootus uus!)

Mu mehe sugulane Lui kinkis mulle 30. sünnipäevaks kimbu valgeid roose, mina pühkisin pisaraid, et elu on läbi. Lui naeris: kes su lapsed kasvatab, kui ennast juba surema sead, poeg alles sõime­eas.

Üks mu õpilane ütles kord, et tema ei tahagi vanaks elada, 40 eluaastast piisaks. Mina oleksin siis juba aastaid olnud kastis ja kalmistul muru all, aga kindlasti on olnud meeldivam need aastad muru peal olla.

Victor Hugo on öelnud: neljakümnendad on noorpõlve vanadus, viiekümnendad vanaduspõlve noorus.

Nõukogudeaegne filmi­staar Ljubov Orlova ei saanudki vanemaks kui 39, aga kui ta haiglas suri, selgus, et oli 71.

Mu sõbranna leidis netist, et 70 on mingi rahvusvahelise jaotuse järgi vanem keskiga.

Maia Plissetskaja tantsis oma 80. sünnipäeval balletinumbreid “Ave Maria” muusika järgi.

Ajakirjanik küsis tuntud ravitseja Kaika Laine käest, kuidas tal on õnnestunud nii vanaks elada. Laine vastas: “Ma ei olegi nii vana, alles 80! Kõik on mõtlemises kinni!”

Oscar Wilde: “Vanaduse tragöödia pole mitte selles, et ollakse vana, vaid selles, et ollakse noor.”

Hercule Poirot: “Naudin elu, kuni antakse.”

Kui noorelt ei sure…

Psühhiaater Arvo Haug rääkis televiisoris: tema ema olevat öelnud oma juubelisünnipäeval, et kes talle edaspidi tema aastaid meelde tuletab, see enam tema sõber ei ole. Tema ei ole ainus, kes nii mõtleb.

Reet Linna laskis oma saate jaoks teha tänavaküsitluse “Kui vana on vana?”. Üks pisike poiss arvas, et ehk 94. Kõik teised olid seda meelt, et inimene on nii vana, kui arvab enese olevat. Keegi ei vastanud, et 45+.

Oli mingi telesaade, üks noormees rääkis: “50+ pole ju veel mingi vanus, ärge häbenege, ärge kartke, ärge istuge kodus – tulge välja!” Tule taevas appi! 51–59-aastane on ju nii noor inimene, et ei saagi kodus istuda – ta käib veel tööl. Ja mida häbeneda: kes noorelt ära ei sure, saab vanaks. Alternatiivi pole.

Väljas aga näidatakse kohe koht kätte: nii vana, sinu eas, sinu aastates… No miks ei tohi ütelda, ta ju ongi vana?! Aga miks peab ütlema? Tüütuks läheb kuulda. Kas ta ise oma vanust ei tea? Või läheb sellest ütlemisest nooremaks? Või teeb see ütleja enda nooremaks?

No kui on nii ülesaamatu tahtmine ütelda, siis eesti keel on rikas, leidub “meeldivaid” ütlemisi igale maitsele: pime, kurt, küürakas, sant, lombakas… Mida see “nii vana” peab ütleja arvates tegema: laskma haua valmis kaevata ja minema haua äärele istuma, et kui hinge heidab, kukub sisse? Nii olevat katku ajal tehtud. Eutanaasia ei ole meil ju lubatud.

Kuigi ainsad kohad, mis mul ei ole valutanud, on ninaots ja kõrvalestad, ei mõtlekski ma aastatest, kui mulle neid alatasa meelde ei tuletataks.

Mis lännu, tuu lännu…

Egäst puust saa ütskõrd kännu.

(K. Palo)

Miks eaka inimese vanus üldse kellelegi ette jääb (erandiks tööandja!), kuni ta ise ei kurda, saab omadega ise hakkama, ei palu abi?

Tulime sõbrannaga kohvikust, üks naine – ise ka mitte enam esimeses nooruses – tuli uksel vastu ja tervitas: “Vanaprouad tulevad kohvikust!”

Miks mitte prouad? Talus oli ämm või ema vanaperenaine, minia või tütar noorperenaine. Üksainus naine majas oli perenaine, oli ta nii vana, kui oli. Eesmärk oli vahet teha, kummast jutt, mitte soov vanaks nimetada (nagu tänapäeval).

“Sa ikka veel karguga? Nojah, vana inimese luud ei kasva nii kiiresti kokku.” Luud on ammu kokku kasvanud, põlv on veel pisut jäik, kardan treppi, kark on julgestuseks. Aga üks mu tuttav murdis jalaluu, kui oli päris noor – alla kolmekümne. Sellest sai tema eluaegne isiklik ilmajaam: ilmamuutuse korral hakkab jalg valutama ja läheb paiste.

“Kas sul on Kuressaares praegu mõni soome keele kursus? Ei ole? Nojah, sa oled ju juba vana.”

Aga keelt ei ole ma veel ära unustanud, olin alles hiljuti konverentsil sünkroontõlk. Lihtsalt ma ei tööta praegu Saaremaal, mul on Mulgimaa pealinnas Abjas päris mitu gruppi ja minuga ollakse rahul.

Kaheksa vanuserühma

Sain pensionäride grupilt ekskursiooni eest kiituse. Administraator arvas: “Pole ime, et leidsite ühise keele, olete samast põlvkonnast!” Aga ehk polegi põhjus samas põlvkonnas, võib-olla ma lihtsalt tegin meeldiva ekskursiooni? Sain kiituse ka Sillamäe jalgpallurite käest, nemad olid 16–18, seega mu lapselapse põlvkonnast. Treener imestas, et tema püsimatud rüblikud kuulasid, ilma et neid olnuks vaja keelata. Nad helistasid mulle jõululaupäeval, soovisid häid pühi, teatasid, et tulevad suvel jälle ja tahaksid just mind giidiks.

Lätlasest grupisaatja kõne. Tellitud bussi asemele antud vana kosu. Ja siis tulnud giid –hallipäine pensionär. Reis on nässus! Aga nad saanud väga palju infot ja palju nalja, päev läinud lõbusalt. Kui nad oleksid ette teadnud, oleksid giidile kingituse toonud. (Pole probleemi – saatke postiga ära!)

Pensionär käinud perearstile oma hädasid kurtmas. (Jutt ei ole minu perearstist. Minul on väga hea perearst!) Arst öelnud: “Vaata passi! Ealised iseärasused.” Kummaline soovitus. Usun, iga eakas teab ilma passitagi oma vanust väga täpselt. Kui eksib, siis tahtlikult. See pensionär heitnud voodisse surma ootama, ei söönud ega joonud enam.

Arstiga rääkimine ei peaks nii suurt masendust tekitama! Äkki leiduks lohutav sõnake! Psühholoogid räägivad platseebo efektist: kui haigele anda kasvõi saepurutablett ja sisendada, et see on väga hea rohi, siis aitabki, vähemalt korraks. Juba piiblis öeldakse, et kui teil oleks usku sinepiseemne võrra… Mina igatahes vaatan peeglisse ilma prillideta – lugemisprillideta olen ma pooleldi pime – ja imestan: “Kes on see sile noor naine, kes mulle vastu vaatab?!” Ja lähen rõõmsas tujus linna peale. Kuni mõni juurde astub ja meelde tuletab: “Sa oled juba nii vana…” Siis tulen, saba sorus, koju tagasi.

Üks pilasalm paneb vananemise perioodid ilusasti ja õigesti paika:

“Algul ununevad nimed,

seejärel ununevad näod,

siis ununeb püksilukk lahti

ja lõpuks ununeb püksilukk kinni.

Üldsust häirib alles see viimane!

Soomes on õrnema soo kaheksa vanuserühma: laps; neiu; noor naine; noor naine; noor naine; noor naine; noor naine; noor naine.

Maria Peep, kuressaarlane

Print Friendly, PDF & Email