KRISTINAGA ELUST ENESEST: Kender ja kevad

Kevad on ju üks ütlemata kaunis aeg. Loodus ärkab jälle ellu ja päike on harilikust tihedam külaline. Kuigi ma pole juba mõned aastad koolilaps olnud, meenub mulle siiski alati, et nende ilmade saabumine ei ole mitte alati mingisugune vabastav sündmus, sest enne veel, kui saab suve rüppe joosta, on vaja läbida takistusrada eksamite näol.

Isegi kui tegemist on täisviielise lapsega, kes on aasta otsa õppinud ja kogu info õigeaegselt omandanud, toovad eksamid ikkagi kaasa mingisuguse värina ja tõenäoliselt mõned magamata ööd. Need, kes ei ole aasta otsa midagi õppinud, üritavad nüüd kõigest väest õpetajatele näidata, et on täiesti võimalik terve aasta materjal kahe päeva ja ööga endale selgeks teha, sest mis muud neil üle jääb.

Mäletan oma kogemusest, et kõik see, mis oli õpitav, nagu bioloogia ja matemaatika, ei pannud mind üldse nii palju muretsema kui eesti keele ja kirjanduse eksam. Kaasa ei aidanud ka asjaolu, et ma olin eriti ebaedukas kirjandite meisterdaja, sest kõik need reeglid tundusid kogu aeg natuke poovat ja see tõmbas alati igasuguse kirjutamise soone kinni. Ainuüksi see ärevusttekitav olukord, kui su ette asetatakse valge paber ja antakse stardipauk, mis peaks tähendama, et kogu nüüd oma teadmiste ja intelligentsuse vara endas kokku ning söövita see tindiga siia paberile, paneb siiamaani südame kiiremini lööma.

Suuremas osas ma austan haridussüsteemi ja eriti asjaolu, et eestlasi peetakse haritud rahvaks, kuid loomingulisuse erialadel tundub asi pigem nii, et jalgade otsa seotakse sajakilosed kotid ja öeldakse siis: “Jookse!”. Julgen arvata, et ma pole olnud ainus, kes üritas kirjanditesse poolvägisi sisse toppida mingeid tsitaate, raamatutegelastest inspireeritud näiteid ja elulisi õppetunde ning kõike muud sellist, mis kokkuvõttes ei teinud kokku kirjandit, vaid midagi, mis meenutas 19. sajandi armastuskirja. Ehk andekamad kirjaneitsid ei nõustu minuga siinkohal ja jumal tänatud selle eest, sest järelikult ei ole neil selliseid blokke olnud.

Sõnavabadus pidavat meie riigis vägagi hinnaline vara olema, aga kohati paneb kahtlema, kas see ikka päris nii on. Kas näiteks Kaur Kenderi juhtum ei saada päris tugevat signaali, et kirjandus omab kunstilist väärtust ainult siis, kui see täidab mingeid normide punkte? Kuigi ma pean mainima, et Kenderi “Untitled12” ei ole just minu ja kindlasti paljude kirjanduslik eelistus, ei saaks ma ka väita, et see peaks olema kriminaalkorras karistatav. Inimese fantaasia, olgu miuke ta on, ei tohiks olla surutud mingitesse piiridesse, kuid seda muidugi tingimusel, et ebasünnis fantaasia kunagi reaalsuseks ei saa. Kas keegi on kunagi mõelnud selle peale, kui paljusid kunstitükke meil praegu ei eksisteeriks, kui inimesed oleksid kogu aeg ainult ettekirjutustest kinni pidanud?

Lõpetuseks tahaks öelda, et kuigi reeglid eksisteerivad põhjusega ning nendest mööda pääsemiseks meil mingit erilist (legaalset) viisi ei ole, on kurb mõelda, et kellegi potentsiaal võib kinni jääda just nimelt nendesse piiridesse, mis haridussüsteem seadnud on. Siiski loodan, et noortel on piisavalt enesekindlust ja pealehakkamist, et navigeerida nende vahel nii, et kõik vajalik saaks öeldud.

Print Friendly, PDF & Email