Jaht “kullalaewadele”

LAEVAHUKU TUNNISTAJA: Vilsandi tuletorni ja Päästejaama ülem Artur Toom. Foto on tehtud aastal 1912. Foto: EESTI MEREMUUSEUM

LAEVAHUKU TUNNISTAJA: Vilsandi tuletorni ja Päästejaama ülem Artur Toom. Foto on tehtud aastal 1912.
Foto: EESTI MEREMUUSEUM

Eelmise sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel oli Eesti vetes uppunud laevadelt “tsaariperekonna kulla” otsimine suisa rahvuslik spordiala, millele ettevõtjad kulutasid terveid varandusi.

16. jaanuaril 1920 kell 10 tuli noore Eesti Vabariigi kaubandus- ja tööstusministeeriumi tööstuse osakonna ruumides esimest korda kokku komisjon “merepõhjas olevate laevade ärakasutamise asjus”. Arutati ettevõtja Stepanovi palvet müüa talle merepõhjas leiduvat rauda ülestõstmiseks ja teraseks ümbertöötlemiseks.

Komisjon arvas, et “uppunud varanduste päästmine on väga soovitav”. Stepanovi ja teiste varanduseotsijate soovid otsustati esialgu suunata riigivaranduste ülevõtmise osakonda või uppunud varanduste päästmise jaoskonda. Vabariigi valitsusele pandi ette koostada määrus, mille alusel varandusi üles tõstma hakatakse.

Esimesed kontsessioonid laevavrakkide otsimiseks andis veeteede valitsus 1925. aastal. Kuni Eesti okupeerimiseni toodi merepõhjast välja kümneid tuhandeid tonne rauda, terast, vaske, malmi ja muid metalle. Uppunud varanduste päästmisega tegelesid kümned firmad nii Eestist kui ka välismaalt, kellest nii mõnedki said püstirikkaks, kuid paljud hävisid. Meresügavustes töötamine oli ülikulukas ja tihti ei katnud leitud metalli väärtus kaugeltki selle kättesaamiseks kulutatud rahasummasid.

Pikem lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles

Print Friendly, PDF & Email