Laulupeod aitavad mõista saarlast ja aega

laulupidu28. mail saab teoks saarlaste 51. laulupidu “Merel on sada südant”, sestap on just õige hetk mõtiskleda, mida siiski tähendab laulupidu eesti inimesele, kuidas kõnetab saarlast laulupidude järjepidevus.

Oma mõtteid jagavad 51. saarlaste peo eestvedajad. Mõelge koos meiega, armsad saarlased, ja tulge taas meie peole, laulame koos suve särama!

Laulupidu jääb hinge

Matis Männa: Eesti laulupidudel on 160-aastane traditsioon ja mõõtmatu väärtus eesti kultuuri arengus.

Sama väärtust kannavad väikesed ehk kohalikud laulupeod. Loodetavasti on kõigil meeles, et julgemalt toodi Eesti rahvuslipud uuesti laulukaare alla just Saaremaal Kuressaare lossihoovis 1980-ndate lõpus meeskooride laulupeol.

See andis paljudele eestlastele positiivset energiat laulva revolutsiooni lainel taasiseseisvunud riigi poole jõuda.

Õie Pärtel:  Minu esimesed laulupeod jäävad eelmise sajandi kuuekümnendatesse. Olen pärit tolleaegsest Märjamaa rajoonist ning mulle meenub, et Märjamaal oli oma lauluväljak, kus toimuvad peod siiani, ja laulupidu oli kogukonnale tippsündmus.

Need peod on minu mälus kui üks helge ja päikeseline päev, kus lapsena tundsin ennast suurte inimeste keskel vajaliku ja tähtsana. See, natuke lapsemeelne elevus, aga kindlasti ühtehoidmise tunne, on vallanud mind laulupidude eel ka täiskasvanuna.

Valve Heiberg: Esimene laulupidu, kus ma ennast mäletan, oli 1969. a üldlaulupidu Tallinnas, kus osalesin lauljana. Laulupidu on kuidagi elu loomulik osa, teatud rituaal, mis kordub kindla tsüklilisusega.

See on emotsioon, mida ei olegi sõnadega nii kerge ära seletada. See on koosolemine, koostundmine, kooshingamine, rõõm ja pidu. Kindlasti on see midagi palju enamat ja sügavamat kui lihtsalt üks tore kooride kontsert lossihoovis.

Viimastel aastatel tähendab laulupidu minu jaoks ennekõike tööd, väga suurt ja pingelist tööd ning meeletut suhtlemist ja infot. Kui keegi küsiks, mida ma siis konkreetselt teen, ei oskaks ma ilmselt esimese hooga vastatagi.

Need on miljon pisiasja, mis peavad üheks tervikuks kokku saama. Iga uus pidu on uus loomine. 

Mai Rand: Esimene laulupeomälestus tuleb meelde lastekooris laulmise ajast.

See oli ikka ääretult uhke vaatepilt, kui lauluväljakule proovi jõudmisel avanes mu ees täies ilus suur laulukaar!

 

Olin neljandas klassis, kui laulsin esimest korda suurel laulupeol, ja mul on meeles, et jäin lihtsalt keset lugu kuulama, kui võimas laulumeri mu ümber oli, seda tunnet ei saa sõnadega seletada.

Tänaseni on meil kodus nii, et kui vaatan laulupidu TV vahendusel ja emotsioonipisarad tulevad silma, siis pere vaatab mind ja mina pidu.

Saarlaste oma laulupidu

Õie Pärtel: Arvan, et saarlastel on see ühtehoidmistunne veelgi tugevam kui mandrirahval ning eks olnud ju Saaremaal üks esimesi laulupidusid – seda traditsiooni lihtsalt peab hoidma.

Valve Heiberg: Kohalike pidude korraldamisega olen seotud alates 1980. a suvest, mil värske instituudi lõpetajana olin laulupeo lavastaja assistent. Edasi olen olnud nii lavastaja, stsenarist kui ka korraldaja. Peakorraldaja rollis olen 2003. aastast ja tänavune pidu on mul ses mõttes viies.

Mai Rand: Saarlased võivad endi üle uhked olla küll, sest Eesti laulupidude võimsa keti esimene lüli on ju meie endi pidu – 1863. a Ansekülas ühe talu koplis toimunud 1. Saaremaa Laulupüha. Varem olid vaid balti-saksa koorid Eestis laulupidusid korraldanud, nüüd siis said eestlased ka nii vägevaks!

Matis Männa: Ühendpuhkpilliorkestri kavades olen tegev olnud 2000. aasta Saaremaa laulupeost. Tore, et eeloleva 51. peo orkestrite repertuaaris on mitu meeleolukat heliteost koos ühendkooriga. Kavas on orkestratsioone, mida esitatakse Saaremaa peol esmakordselt!

Marit Tarkin: Minule on see pidu väljakutse, enda proovilepanek hoopis uues rollis. Olen küll tegelenud lavastamisega, aga laulupidu on hoopis uus maailm ja õpin seda tundma samm-sammult. Mul on olnud häid nõuandjaid, toetajaid, tore meeskond ja vahva on üles astuda koos abiturientidega, kes pärast lõpueksameid olid heal meelel nõus kaasa lööma.

Saarlaste 51. pidu kutsub

Matis Männa: Seekordsel peol on laval viimaste aegade kõige suurem ühendorkester – ligi 100 orkestranti! Puhkpilliorkester Panevežysest, Kaitseliidu Lääne maleva orkester, Emmaste brass ning muidugi Orissaare brass ja Kuressaare linnaorkester koos muusikakooli õpilastega.         Loodetavasti annab koosmusitseerimine kooridega energiat ja head emotsiooni nii publikule kui ka esinejatele.

Kindlasti tulevad pidu kuulama-vaatama inimesed, kellele on oluline Eesti riigi, keele, kultuuri ja muusikatraditsioonide areng.

Valve Heiberg: Ootan ja loodan, et see oleks meie, saarlaste pidu. Et samaväärselt tunneksid peost rõõmu nii osalejad kui ka pealtvaatajad, nii omad kui ka külalised. Et peol oleks nii muhedust kui ka ülevust.

Õie Pärtel: Saaremaa 51. laulupeost ootan selle suve suursündmust – saarlaste OMA pidu, kus igaüks tunneks end osasaanuna. Mina ise püüan teha kõik selleks, et ka rahvamuusika kui meie muusikaline emakeel jõuaks kuulajani ning sellega saaks väärtustatud ja tõstetud külapillimehe rolli. On ju külapillimees olnud läbi aegade see, kelleta ei saa läbi ükski pulm ega pidu. Päikeselist pidu meile kõigile!

 Mai Rand: Dirigent Ants Soots on võrrelnud laulupidu jumalateenistusega – see peaks olema koht, kus inimene tunnetab asju, mida ta igapäevaelus ei taju. Arvan, et see võiks olla ka koht, kus leitaks aega peatuda, mõtiskleda oma kultuuri ja ühtekuuluvustunde üle. Kui laulame-kuulame eelkäijate loomingut, siis mõelgem ka selle üle, millisena meie järeltulijad võiksid meid ja meie aega mäletada. Uute põlvkondade kultuurimälu tehku meid väikesest suureks!

 Marit Tarkin: Kõigi kokkulepete tulemusena toimub saarlaste 51. laulupidu maikuu lõpus, suve hakul, kõige kaunimal ajal looduses. Tammsaare on öelnud, et inimese teevad tugevaks tema juured ja juurtega inimene lööb läbi mistahes paigas kogu maailmas, sest ta hoiab ja väärtustab oma kultuuri ja kodu. See on aluseks, austamaks ka teiste rahvaste kombeid ja uskumusi.

Tulge peole, saarlastes on väge!

 

Print Friendly, PDF & Email