Üleujutus hüüab tulles, aga…

19.–22. mail toimub Kuressaares ja selle lähiümbruses Euroopa Liidu rahastatav rahvusvaheline üleujutusõppus SaareMODEX 2016. Tegemist on kolmanda osaõppusega Euroopa Liidu õppuste tsüklis, mida korraldavad Rumeenia, Bulgaaria ja Eesti.

Kõik huvilised on oodatud Kuressaarde vaatama, kuidas Euroopa riigid tõsiste üleujutuste korral omavahel koostööd teevad ning millist tehnikat mujal maailmas selleks kasutatakse ja mida meil on päris häda korral võimalik Eestisse appi kutsuda.

Euroopa Liidu toel on riigid saanud soetada hulgaliselt vajaminevat varustust, koolitanud suurel arvul inimesi ja spetsialiste, et olla valmis reageerima nii Euroopa-siseselt kui ka -väliselt, aitamaks inimesi loodusjõudude vastu. Ärge jätke kasutamata suurepärast võimalust näha tasemel päästetehnikat, -tööd ja päästjaid.

Mis on aga üleujutus, kuidas sellega hakkama saada ning mis on ametkondade töös aastate jooksul muutunud?

Kui valmis me tegelikult oleme?

Tugevad vihmasajud ja mereveetaseme tõus ei ole Eestis midagi erakordset. Lääne regioonis, kus rannaala pikalt käes, on ukse taha või rannaliivale tunginud merevesi üsna sagedane nähtus. Tõsisemaid üleujutusi, mis tingivad vajaduse inimesi kodudest evakueerida ja mille tagajärg on ulatuslik vara- ja looduskahju, juhtub küll harva, kuid kaitstud me nende eest ei ole. Olulisem on saada vastus küsimusele, kui valmis me üleujutusteks tegelikult oleme.

Soomaal on igal aastal üleujutus, aga see on sealse elu loomulik osa. Viies aastaaeg, nagu kohalikud ise seda loodusnähtust kutsuvad. Kohalikud on selleks alati valmis. Nii kui veetõus saabub, vahetatakse maismaasõidukid veesõidukite vastu välja ja elatakse oma elu rahulikult, looduserütmis edasi. Ka rannikualal on veel selliseid elanikke, kellel on varasemaid kogemusi ja sellest tulenevalt ka vajalikud käitumisharjumused üleujutuse korral, kuid nende arv on ajas pigem kahanev.

Võrreldes 10–11 aasta taguse ajaga oleme märkimisväärselt paremas seisus näiteks prognooside koha pealt. Tänu riigi ilmateenistuse ja meresüsteemide instituudi mudelitele teame sisuliselt juba 36 tundi ette, kui kõrgele mereveetase mingis piirkonnas tõusta võib. See on piisav aeg, mille jooksul teha vajalikke ettevalmistusi inimelude ja vara kaitsmiseks.

Jah, maja teise kohta viia ei anna, kuid auto ja inimesed küll. Ka toas oleva vara saab kõrgemale tõsta. Ehk siis, mereveetaseme tõusust põhjustatud üleujutus hüüab tulles üsna kõvasti.

Aga milles on siis probleem? Nii jaanuaritormi nime kandev üleujutus kui ka hilisemad veetaseme tõusud näitavad, et hoiatusi ei võeta tõsiselt või ei pöörata neile lihtsalt piisavalt tähelepanu. 2005. aasta üleujutuse üks põhilisi järelkajasid on olnud, et hoiatused käisid ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Tõsi, ei olnud väga palju neid, kes oleks mäletanud eelmist suuremat üleujutust aastal 1967 ja osanud selle kogemuse põhjal õigesti käituda. Need, kes mäletasid, eriti rannikualadel elavad inimesed, käitusid siiski vastavalt.

Tegelikult on see rohkemal või vähemal määral omane igale tormile. Iga tormi eel on päästeameti üks üleskutse viia lendu minna võivad esemed varju alla. Ja igal hommikul pärast tormi on ikkagi teateid lennanud batuutidest, telkidest, pesust ja millest kõigest veel.

Murelikuks teeb asjaolu, et paranenud prognoosivõimalused on hakanud mõjuma “tormituristidele” hoopiski üleskutsena istuda autosse ja leida üles kõik kohad, kus vesi üle kallaste tuleb. Et kui ilmateenistus on prognoosi edastanud ja erinevad ametid seejärel käitumisjuhiseid jaganud, algab tegelikult õige elu pihta. Näiteks Pärnus tõuseb merevee tase peaaegu igal sügisel ikka ja jälle sinna kriitilise piiri lähedale. Mis lihtsalt selgitades tähendab, et vesi ujutab üle Pärnu rannapargi ja tungib mõnes kohas tänavale, ohtu inimestele ja varale otseselt ei ole. Aga mäslev meri, 45-kraadise nurga all kaardus olevad puud, pääste ja politsei üleskutse toas püsida, on justkui punane rätik härjale.

Oma turvalisuse heaks

Möödunud aasta sügistalvel möllanud torm tõi Pärnus taas vee tänavaile. Üleujutatud tänavatele paigaldati keelumärgid ja keelitati inimesi mitte minema tormi uudistama. Tulemuseks oli nii tihe liiklus üleujutatud tänavatel, millist ei näe Pärnus isegi suvel. Tänava algusesse paigaldatud keelumärki ei peetud millekski – kümnest autost kaheksa sõitis sellest peatumata mööda, et mitte öelda läbi. Rikkujate indu ei vähendanud ka samas liikuv päästeameti siniste vilkuritega sõiduk. Sellel hetkel ei huvitanud inimesi ei nende enda ega vara turvalisus. Mida merevesi teeb autoga, peaks iga juht ise teadma. Jäänuks mõni auto sinna aga mingi rikke tõttu seisma, oleks takistatud olnud kogu piirkonna evakuatsioonitee ja operatiivsõidukite ligipääs.

Tallinnas püüdsid tormikütid unustamatuid kaadreid samal ajal muuli peal – väike laps asetati muulile kivide peale, lained kõrval ja ümber mäslemas, et saada võimalikult “äge” pilt.

Kuigi veenvalt ei mõju ka televisiooni uudistereporteri üleskutse mitte minna üleujutusaladele uudistama, kui ta samal ajal ise üleujutatud pargis kummikutes seisab.

Meie tänane õnn ja samas ka õnnetus on see, et asjadest räägitakse. Tormi lähenemine ajab tagajalgadele ka meedia. On igati tänuväärt, et meedia kajastab neid sündmusi, aga kas oluline info on alati kättesaadavas kohas ja kas pealkirjad vastavad sisule, jäägu igaühe oma südametunnistusele. Eeldame, et ajakirjandus tunnetab ohuolukorras sotsiaalset vastutust olla pigem koostööpartner kui äriettevõte ning edastab avalikkusele olulist informatsiooni moonutamata kujul.

Päästeametnikuna tean, et kriitilistes olukordades on vaid õige info ja konkreetsed käitumisjuhised need, mis aitavad kriisist kaotusteta välja tulla. Tean ka seda, et iga masinavärk vajab ladusaks tööks õlitamist ja aeg-ajalt käivitamist, et kõik olulised lülid üle kontrollida. Seepärast korraldatakse huvilistele aastast aastasse õppusi, infopäevi, koolitusi ja konverentse.

Üha enam pööratakse Eestis ja ka päästes tähelepanu elanike hädaolukorraks valmisolekule, sest see on oluline tulevikusuund. Iga inimene peaks teadma tema kodukohas valitsevaid riske, oskama neid ennetada ja nende tõeks saamise korral ka õigesti käituda. Iga inimene võiks ise tunda huvi, kuhu oma elupaika planeerite, millised on sealsed riskid ja kuidas neid ennetada ja maandada. Oma turvalisuse heaks saab iga inimene just ise suurima panuse anda.

Viktor Saaremets,
Lääne päästekeskuse kriisibüroo juhataja, õppuse SaareMODEX 2016 projektijuht

Print Friendly, PDF & Email