SUUR MAA, SUURED ASJAD: Seadusega väsimuse vastu

Riigikogu seitsmendasse ja kaheksandasse koosseisu kuulunud Arvo Junti läks teadupärast ajalukku sellega, et andis oma tegevusega nime obstruktsioonile parlamendis. Vähehaaval hakkab termin “juntimine” meelest ära minema, aga on iseenesest kena sõna, sestap võiks mäluga poliitikaajakirjanik selliseid asju aeg-ajalt meelde tuletada.

Mis see juntimine ehk obstruktsioon siis on? Sihilik töö takistamine, et võita aega, mõjutada seeläbi oma kolleege ja avalikkust. Riigikogu töökord on selline, et kui eelnõule tehakse muudatusettepanekuid, saab opositsioon paluda need ükshaaval läbi hääletada. Iga hääletuse eel saab võtta kümme minutit vaheaega.

Võimalik on otsida ja leida auke, et pidada sõnavõtte. Lugemised suures saalis venivad seetõttu pikaks ning tekivad ööistungid. Selline on kord juba parlamendi tööprotsess, iseasi, kui normaalselt see kõik lõpuks välja kukub.

Sel nädalal nägime üht järjekordset öö läbi kestnud täiskogu istungit, milleni viis EKRE ja Keskerakonna koostöö. Teemaks oli esiotsa kooseluseaduse tühistamine. Hiljem jätkus töö-öö haldusreformi aruteluga. Seda, kui kurnav on kogu see protsess, näitavad järjest reljeefsemaks muutuvad sõnavõtud.

Oudekki Loone Keskerakonnast võrdles haldusreformi kava Aafrika jagamisega koloniaalriikide vahel, kus piire tõmmati joonlauaga. Peeter Ernits samast parteist nimetas osa omavalitsusi “pommiaugu valdadeks”, kellega keegi ühineda ei taha, aga peaminister Rõivas ja tema meeskond nüüd sunnivad.

Mart Helme EKRE-st jõudis hoopis apokalüptilisse meeleollu: “Selle riigi lõpp ei pruugi olla nii dramaatiline, nagu oli esimesel Eesti Vabariigil 1939. ja 1940. aastal. Ehk nagu ütleb surematu poeet Thomas S. Elliot: mitte pauk, mitte kärgatus, vaid kiunatus on maailmalõpp. Ka Eesti Vabariigi lõpp ei pruugi olla pauk, kärgatus, vaid võib olla üks hale kiunatus. Ja nii ongi.”

Mõni asi on naljakaski. Vabaerakond avas Toompeal esmaabipunkti, et korraldada vererõhu mõõtmist ja pakkuda nuuskpiiritust. Tekid, padjad ja nukker kiluleib puhvetis on juba tavaline asi. Aga kokkuvõttes paistab asi ikkagi tragikoomiline, kui loppis nägudega rahvaesindajaid vaadata.

Armastuses ja sõjas vahendeid ei valita. Aga kas poliitikas võiks? Või äkki peaks?

Rääkisin hiljuti ühe staažikama Eesti poliitikuga omavahel poliitilisest kultuurist. Sellega on kohati ikka väga halvasti. Meil võetakse vastu ühe inimese seadusi (jah, peab, sest kuriteo toime pannud inimest tahetakse panna teiste raha lugema), menetletakse taas kahel toolil istumise seadust – et riigikogu liige võiks olla ka kohalikus volikogus.

Mõned asjad võiksid olla olemata. Et nii lihtsalt ei tehta. Või – et arutatakse iga inimest puudutavaid ja selgelt suuri asju selge peaga. Haldusreform – muidugi, selle juures on palju küsimusi ja küsitavusi, aga tegelikult me näeme ju, kuidas riik reformib ennast ise. Inimesed oma harjumuste, oma liikumistega. Osa kohti kustub ja midagi tuleb ette võtta.

Juntimisel on oma sisemine elegants, kui teha seda stiilselt. Aga väsinud inimene on rumal, meenus mulle ühes näidendis kõlanud repliik. Võib-olla võtame varsti vastu seaduse kevadväsimuse vastu?

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email