Mida teha, kui laps jonnib? (2)

JONNIMISEKS POLE AEGA: Kusti-Johannest pole noolemängus enam juhendada vaja ja mäng meeldib talle väga. Ema Sille Lapi sõnul pole poisil jonnimiseks lihtsalt enam aega. MAANUS MASING

JONNIMISEKS POLE AEGA: Kusti-Johannest pole noolemängus enam juhendada vaja ja mäng meeldib talle väga. Ema Sille Lapi sõnul pole poisil jonnimiseks lihtsalt enam aega.
MAANUS MASING

Tõenäoliselt teavad kõik emad, mida tähendab jonniv väikelaps, ning on olnud tunnistajaks, kuidas heas tujus väike mudilane võib sekunditega muutuda maas visklevaks või jalgu trampivaks paharetiks.

Spetsialistide hinnangul on jonnimine teatud vanuses eakohane ning väikesed nipid ja kavalused aitavad alati paremini, kui lapsevanema vihastumine.

Kogemustega emad on tunnistanud, et kuigi tänapäeval võib kõikjalt lugeda, kuidas lapse jonnihoogudega toime tulla, siis neid päriselt vältida pole lihtsalt võimalik. Samas on olemas kavalaid nippe, mis kimbatuses vanemal olukorda lahendada aitavad.

“Lähme koju ja teeme hoopis midagi põnevat,” sosistab nelja poja ema Sille Lapp poisile kõrva, kui näeb, et nutujoru on kohe tulemas. See lause töötab Sille sõnul alati ja jonn on kui peoga pühitud. “No noorim poeg ütles selle peale vastuseks, et jah, lähme teeme praemuna,” naerab Sille ja lisab, et ju see tundus kolmeaastasele nii põnev tegevus, sest ta sai algusest lõpuni kõike ise teha.

Viib vanema viimse piirini

Sille Lapi sõnul ongi teda laste jonnihoogude korral aidanud just naljaga asjast üleolemine ja mõned kavalad nipid, mis tulevad kogemustega. “Kui mu laps iga kord toidupoes kisaks, siis ma katsuks poeskäigud sättida ajale, mil saaks seal üksi käia,” soovitab Sille. Samas lisab ta, et jonniva lapse emale poes viltu vaadata küll ei tohi, sest ega tal selles olukorras kerge ole.

Kui pisipõnn on ärritunud, röögib, vehib rusikatega ja trambib jalgu ka, siis hakkavad ema peas keerlema küsimused: “Kas mu laps on ikka normaalne? Kas ta jonnib seepärast, et ma teen midagi valesti? Kas ta kasvab sellest kunagi välja ka? Kas ma suudan õigel ajal piiri panna?”

Laps võib jonnimisega oma vanema viimse piirini proovile panna küll. Spetsialistide hinnangul on jonnimine või trots teatud arengufaasis (tavaliselt kaheaastasena) lapse täiesti normaalne käitumine. Lapsed ei ole pahad, kui nad jonnivad, nad lihtsalt käituvad eakohaselt. Jonn tuleb tavaliselt nn mina-ise perioodil, kui lapsel tekivad oma tahtmised.

Kliiniline (laste)psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja Angela Jakobson annab “Teadliku vanema” kodulehel lapsevanematele ses osas nõu.

“Olete te isegi kunagi südamest nutnud ja pärast seda ennast paremini tundnud? Tõenäoliselt,” märgib ta. “Loodetavasti on teil olnud nendel hetkedel võimalus oma lähedastelt kogeda emotsionaalset toetust, mitte alavääristamist ja tõrjumist.”

Jakobson toob välja, et nutt ja jonn on olulised stressi väljaelamise mehhanismid, millega kõik on sünnist saati varustatud. Nutt on oluline eneseväljendamise viis, millel on positiivne füsioloogiline ja psühholoogiline mõju.

Psühholoog rõhutab, et lapse nutt väljendab rahuldamata vajadust. Seega ei tohiks nutvaid lapsi kunagi eirata, vaid nende nutule tuleks hoolivalt reageerida. Oma kasvamise, arengu, õppimiste käigus kohtub laps paratamatult ülesannete, piirangute, nõudmistega, mis võivad olla rasked ning tugevaid tundeid, näiteks pettumust, kurbust ja viha tekitavad.

Kui vanem keeldub kuulamast oma lapse tundeid esimestel eluaastatel, tõugates last eemale (sest ei meeldi hääl, mida laps kuuldavale toob), siis tõenäoliselt on naiivne loota, et seesama laps teismeeas talle oma muredest rääkima tuleb ning abi ja toetust küsib.

Lastel, kes ei oska end sõnades väljendada, on Jakobsoni sõnul käepärane viis pingetest vabaneda füüsilise tegevuse kaudu, nagu näiteks pikali viskamine koos valju häälekasutusega. Kui laps on õppinud oma tugevaid tundeid sõnades väljendama, kaob enamjaolt vajadus kasutada pingete maandamisel keha abi. Käitumismuster jääb püsima juhul, kui laps kogeb, et see on efektiivne viis mõjutada teisi ja seeläbi soovitut saada.

Jonniga elab laps välja oma tohutut abitustunnet. Vanem saab lapsele sellel abitushetkel toeks olla, hoida teda süles, pakkuda füüsilist lähedust, öelda talle, et tema tunne – näiteks viha või kurbus – on arusaadav.

Jakobsoni kinnitusel on vajalik lapse käitumist ohjeldada, kui tunnete väljendamine on last ennast või teisi kahjustav, kuid lapse õigust tugevaid negatiivseid tundeid tunda kahtluse alla seada ei saa. Meil kõigil on õigus tunnetele: vihane võib olla, ent haiget ei tohi vihane olemise tõttu teha ei endale ega teistele.

Ignoreerimine pole lahendus

Nutva või jonniva lapse kõrval olek ja olukorra reguleerimine panevad kliinilise psühholoogi sõnul proovile lapsevanema oma tugevate tunnetega toimetuleku strateegiate valdamise.

Jakobsoni kinnitusel pole lapse ignoreerimine ega füüsiline karistamine (tutistamine, laksuandmine) mingi lahendus.

Jakobson selgitab, et paljud last füüsiliselt karistavad vanemad on ise pingeseisundis ning ärritunud meeleolu foonil on “mõõt täis” tunne kerge tekkima. See omakorda võib viia agressiivse käitumiseni. Sellises olukorras kehalist karistust andes tunnevad vanemad end Jakobsoni kinnitusel sageli meeleheitel ja abituna ega oska seetõttu oma lapsega teistmoodi käituda.

“Kehalise valu järel tunneb laps füüsilist karistust saades väga suurt ebakindlust,” selgitab kliiniline psühholoog. “Vanemate ettearvamatu, äkilise vägivaldse reaktsiooni tagajärjel tekib hirm. Valusad mälestused jäävad kehasse alles erinevate vaevuste kujul. Nendeks võivad olla näiteks uinumisraskused, peavalud, kõhuvalud, suutmatus keskenduda ja tagasikäigud arengus.”


 

“Aeg-maha” tool aitab

Kodulehel Perekool.nupsu.ee tutvustatakse “Aeg-maha” tooli kui tõhusat distsiplineerimisvahendit, mida saab kasutada häält tõstmata. See on turvaline ja tõhus strateegia olukorras, kus lapse käitumine väljub kontrolli alt.

“Aeg-maha” kohana võib kasutada ka matti, trepiastet või vanema lapse puhul sobib selleks ka tema oma tuba. Peamine on, et läheduses poleks väikelapse tähelepanu hajutavaid elemente, mis segaksid rahunemist.

Meetod sobib üle 2,5-aastastele lastele. Rahunemisaja pikkuseks soovitatakse 1 minut lapse iga eluaasta kohta. Ehk kui laps on kolmeaastane, siis sobib talle rahunemiseks 3-minutiline paus.

Kuni laps istub rahunemistoolil, väldi vestlust ja silmsidet. Las ta keskendub toolile ja seal veedetud ajale. Kindlasti jälgi aega ja ära unusta last sinna kauemaks, kui kokku lepitud.

Kui laps “aeg-maha” toolil olla ei taha või keeldub seal püsimast, siis jää ise rahulikuks ja järjepidevaks. Pane laps rahulikult toolile tagasi.

Anna mõista, et aeg tuleb ära istuda. Seejärel arutage lapsega läbi probleemse käitumise asjaolud. Paku talle lahendusi, kuidas ta saaks frustratsiooni teisiti välja elada.

“Aeg-maha” tool ei ole lahendus igale situatsioonile ning seda ei tasuks liiga kergekäeliselt kasutada. See pole ka karistus, välja arvatud juhul, kui laps kutsutakse toolile mängu keskelt või seltskonnast. See on pigem strateegia olukorra üle kontrolli saavutamiseks.

Kui otsustad seda meetodit kasutada, peaksid lapsele eelnevalt reegleid tutvustama. Tee seda ajal, mil lapse tähelepanu ei ole hajutatud ning ta ei käitu halvasti. Seleta talle, miks “aeg-maha” tooli kasutatakse, milline käitumine seda nõuab ning kus rahunemise koht teie kodus on. Ära unusta, et nii jonni kui ka probleemset käitumist on võimalik suures osas ära hoida.


 

EMAD ARVAVAD

Sille: Õnneks on mu lapsed jonninud vähe. Kogemustega tulevad nipid ja oskused, kuidas jonni ennetada ja sellega toime tulla. Hästi aitab tähelepanu mujale juhtimine. Näiteks ütled: “Vaatame, kes saab enne koduukseni!”

Ka pole mu lapsed poes eriti karjunud, aga kui see on juhtunud, on siingi aidanud paras ports huumorit. Näiteks kui laps pistis poes karjuma, kui ta oma tahtmist ei saanud, siis vaatasin ja hüüdsin valjusti, et kelle laps see siin nutab, minu lapse riided seljas, aga minu lapsed küll ei jonni. Poiss pühkis silmad puhtaks ja ütles, et on ikka oma emme laps ja enam ei karju.

Katrin: Olin kuulnud nendest kaheaastaste jonnihoogudest ja jõudsin juba rõõmustada, et mina olen vist kergelt pääsenud. Aga tuli kolmas eluaasta ja mõistus kadus päeva pealt. See on minu arvamus. No oli juba nii vahva ja tubli, aga nüüd vaidleme iga päev.

Juba lõunaunest ärkab ta millegipärast nutuga, sest on nii pettunud, et maga-
ma jäi. Iga asja peale on kohutav draama. Lihtsalt ootan, et see periood juba mööda läheks.

Margit: Minu kolmene on viimased pool aastat tõsine vingukott. Ma enam ei teagi, mis juhtunud on. Ikka korra päevas istub nurgas toolil ja mõtleb. Õnneks on see probleem rohkem kodus. Ei oskagi öelda, kas tal hakkab igav või milles asi, aga ta tõesti hakkab kiusama ja jonnima.

Liisi: Paariaastane võib jonnihoo saada, kus iganes, ja põhjuseks on, mis iganes. Näiteks meie lapsele meeldib hirmsasti poes käia ja siis areneb järgmine vestlus: “Lähme poodi!”, mina vastan ilu-
sasti, et ei saa minna, sest kell on palju ja pood on juba kinni. “Aga ma tahan poodi!”. Mina võin sele-
tada, et poemüüjad magavad ja uksed on lukus ning tuled kustus, et homme lähme. “Ma tahan!” See kõlab juba nõudlikumalt ja natuke nutuselt.

Kui ma siis ärritunult vastan, et mismoodi me läheme, kas murrame poodi sisse, saan põnnilt vastuse: “Jah, paneme riidesse ja lähme.” Kui rõhutan, et “saad aru, POOD ON KINNI!”, kõlab vastu: “ÄÄ-ÄÄÄ…”.

Ja nii igal õhtul, sõltumata mu katsetest leida mingi tegevus või teisi vastuseid. Sarnane dialoog areneb siis, kui kommiisu peale tuleb, ent kodus magusat pole.

Ma siiski loodan, et enne, kui puberteet tuleb, eelneb sellele paar jonnivaba aastat, kus saan hinge tõmmata.

 

Print Friendly, PDF & Email