Mikk Rand: maaõhk teeb vabaks

Kaameramees: Mikk Ranna tõde on, et parim kaamera on see, mis käepärast, kasvõi telefoni oma. RAUL VINNI

Kaameramees: Mikk Ranna tõde on, et parim kaamera on see, mis käepärast, kasvõi telefoni oma.
RAUL VINNI

Siseministeeriumilt aprillis Regionaalmaasika auhinna pälvinud kinofarmer ja liikuvate piltide maaletooja – või -viija, sõltub kustpoolt vaadata – Mikk Rand ei tee asju autasude ja tunnustuse pärast.

Põhjusi, miks üks Regionaalmaasikatest just Laimjala rahvamaja juhatajale ja Kinobussi eestvedajale Mikk Rannale tuli, oli mitmeid. Hulk Saaremaa noori õpib tema eestvedamisel rahvusvahelise ettevõtluse ja meedialiteratuuri oskusi. Soetatud on tänapäevane filmi- ja fototehnika, mida noored saavad igapäevaselt kasutada. Projekti on kaasatud kõik Saaremaal gümnaasiumiharidust andvad koolid. Kinobuss tegeleb aga filmialaste koolitustega ja kinovõrgu loomisega maapiirkondadesse.

  1. aastal veerema lükatud Kinobussi on ära märgitud korduvalt ja erineval moel, olgu siis tegu Kultuurkapitali missiooniauhinnaga või kutsega presidendi vastuvõtule.

“Ma teen seda selle pärast, et see on mu töö, kirg, missioon, hobi kõik üheskoos. Ma elan selles keskkonnas. Kui mõni teine inimene ajab mingit oma asja, teeb seda hästi ning saab auhinnatud, siis see on ehk natuke teistmoodi. Minul ei ole sundijaid,” ütleb Mikk ise.

Mõnikord on auhind hea motivaator, et oma asja edasi teha.

Ma loodan, et see ei kõla kuidagi nahaalselt või üleolevalt, aga mulle endale ei ole seda auhinda vaja. Pigem on mul hea meel, et tänu sellele paneb keegi kusagil mujal meie asja tähele. Minul pole endale vaja midagi tõestada. Kui ma ühel hetkel sellest tegevusest otsustaksin loobuda, siis lihtsalt nii on. Ja teeks muid asju, mis hingele lähedased. Regionaalmaasika puhul oli üks osa Saaremaa noortega tegelemine, aga teine pool just see kinovõrgu rida, mis puudutab tervet Eestit, ja kinovõrgu inimestele on tunnustust igal juhul vaja.

Loodetavasti ei ole keegi kade, et see sinu kaudu tuli.

Ma loodan ka. Tunnustati Kinobussi ja Mikk Randa, aga ma ei tee ju seda üksi. Inimesed elavad paljudes väikestes kohtades ja tahavad, et seal elu käiks. Millisel moel ta käib? Sinna on ettevõtlust vaja, sinna on kultuuri vaja. Üks teiseta ei saa. Üks kaob ära, lähevad ka inimesed. Ettevõtlus üksi ei taga midagi. Tasakaal peab olema kõikides osades. Nii et auhind on ikka kõikidele Kinobussi osalistele.

Milline on Laimjala rahvamaja juhataja tänane päev?

Rahvamaja tegemised ei ole mitte ainult laulud, tantsud, teater ja kino. On ka muid asju ja selles mõttes on Laimjalas väga hästi, et meil on hästi mõnus kultuurikomisjon. Tullakse kokku, otsustatakse tegemised ära ja lüüakse ise ka kaasa.

Kas pilk kohalikule elule on muutunud, võrreldes selle ajaga, kui end püsivalt selle kandiga sidusid?

Ma olen aastast 2001 mööda Eestit ringi tiirutanud. Teinekord öeldakse, et linnast maale kolijal on elule selline romantiline vaatenurk. Romantikat tajun ma muidugi ka, aga see ei olnud minu kolimise põhjus. Seepärast ei ole ehk ka Laimjala mulle suuri üllatusi valmistanud. Minu suureks eeliseks on muidugi olnud ka rahvamaja juhataja ametikoht, tänu millele sain hästi kiiresti ja hästi paljusid inimesi tundma.

Tänu Mikk Ranna nimele sai hulk inimesi teada, et Eestis üldse selline koht nagu Laimjala olemas on.

Seda ei tasu üle dramatiseerida. Kas Obinitsa inimesed peavad teadma, et selline koht nagu Laimjala on olemas? No said teada, korras. Ja ühe isikuga ma ka asju väga ei seoks, sest üksi ei tee midagi. Kuigi, jah, alati on küsimus katalüsaatoris. Ma olen hea katalüsaator, sellega olen ma nõus. (Naerab)

Ühes 2003. aasta intervjuus ütlesid, et lapsena tahtsid olla metsavaht. Kas see on jäänudki üheks lapsepõlve paljudest unistustest või elab see soov sinus edasi?

Naljakas on, et kuni keskkoolini olin üsna kindel, et lähengi metsavahiks õppima, aga siis tuli äkki oma klassivendadega filmi tegemine, mis lõikas nagu vahele. Aga et ma Laimjalas niimoodi suhteliselt eraldi elan, näitab, et midagi on alles. Head asjad sünnivad mingite alade piirimail. Kino nõuab küll tehnikat, särki-värki, aga tänapäeval on see üsna mobiilne ja võimalik tekitada igale poole. Ja ma saan üksinda soos istuda.

Sinus on siis nagu kaks erinevat poolt.

Hästi mõnus on niimoodi. Kui sul on suhteliselt palju ruumi ümberringi. Meil oli Tallinnas ka mõnus elamine, aga ma tundsin, et ruumi ei ole. Abikaasa on mul ennast kogu aeg linnainimesena tundnud, aga näe, saime ikka ära kolitud.

Tollessamas 2003. aasta intervjuus ütlesid, et välismaal tahaksid elada Uus-Meremaal ja Eestis Saaremaal.

Eks see oli see aeg, kus ma juba vaatasin, et peaks Tallinnast ära kolima. Ühel hetkel sõitsime abikaasaga suisa ringi ja uurisime, mis meile sobiks. Meil on suur pere ja paratamatult pead arvestama erinevate asjaoludega, ka sellega, kui lähedal mingite kommunikatsioonide juures peaks olema. Käisime Lõuna-Eestis, Peipsi ääres, Virumaal, aga lõpuks maandusime ikkagi siia. Juured on nii tugevad. Laimjalas Kõigustes on ka minu vanaema-vanaisa maad.

Kohalik sotsiaalne võrgustik on väga oluline. Ka sugulaste tugi aitas meil end palju kergemini sisse seada. 

Kas on mingi seaduspära selles, et maaelu kipuvad rohkem kiitma nn uusmaakad ja nn põlismaakad on pigem kriitilised oma elukeskkonna suhtes?

Küsimus on võimenduses ja värskes pilgus. Mina olen käinud näiteks Itaalias õppimas ja väljast tulles hakkad paremini nägema siinse elu lahedaid külgi. Kogu aeg kohapeal olles hakkab sumbuurne õhk vaatevälja piirama ja tekivadki mõtted, et parem on seal, kus meid ei ole. Kui inimene tuleb linnast ja jääb maale elama ning seda elu kiidab, siis on tal selleks ilmselt hea põhjendus. Aga küllap on ka nii, et see, kes ei saa hakkama linnas, ei saa hakkama ka maal ja vastupidi.

Ometi on püüd linna poole nii tugev. Juba Tšehhovi kangelased õhkasid Moskva järele.

Tendents on paraku selline, et maale inimesi rohkem kolima ei hakka ja liigutakse jätkuvalt linna poole. Aga filosoofilises plaanis tooks ma võrdluse keskajaga, kus öeldi et linnaõhk teeb vabaks. Tänapäeval teeb maaõhk vabaks. Aga tuleb arvestada, et ei Kuressaare ega ka Orissaare ole maa. Tuleb suuta elada hajakülas, nii et naabri juurde on kolmsada meetrit kõndida.

Eks see maal elamine on ka juba üsna hägusate piiridega. Paljude töökohad on ju linnas.

Maal elamise probleem on lihtsalt kirjeldatuna selles, et kui linnas tekib transpordi, elektri või internetiga mingi jama, siis on kisajaid rohkem, mis tähendab, et probleem saab rutem lahenduse. Maal on kisajaid aga vähe ja probleemid seetõttu kestvamad. Kui sa neist aga üle oled, siis saad maal ka hakkama.

Buss on eriti maal omamoodi tähendusväljaga kujund. See tähendab saabumisi ja lahkumisi ning omal moel markeerib isegi elu ühes või teises kandis. Liiguvad kaubabussid ja pangabussid ja juuksuribussid ja mis kõik veel.

Mingil hetkel on see ilmselt äriliselt mõistlik. Meil Laimjala kandis liigub näiteks ka kalabuss, mida minagi külastan. Selle võrra väheneb inimestel sõidukaugus. Kunagi Kinobussile promo tehes lähtusime just samast asjast. See oli 2003. aastal, kui oli filmi “Nimed marmortahvlil” suur leviaeg. Inimesed käisid Võrumaalt ja Saaremaalt Tallinnas kinos, mis ei olnud üldse väga odav. Kulutati metsik raha transpordi peale. Kümme aastat tagasi rääkisin, et tuleb teha digiaparatuuriga maakinod, aga see oli hüüdja hääl kõrbes. Nüüd on asjad liikuma hakanud. Ja kui nüüd Regionaalmaasika juurde tagasi tulla, siis on kino üks asi, mis inimesi kohapeal hoiab. Et elu on nende ligidal. Maailma kino tuleb sinu kodukanti ja see on omamoodi aken maailma. See on ka sotsiaalne suhtlus ja lükkab kokkuvõttes ka muid asju käima. Loomulikult ei saa kinole rajada elu, aga ta võib olla ergutiks.

Kuidas rahvamaja juhataja ameti kõrvalt kinofarmeri tööks ja filmipõllu harimiseks aega jätkub?

Need on erinevad tööd, mida ma olen siiani saanud klapitada, aga ma tunnen, et ühest tuleb loobuda. Kinotööst paraku loobuda ei saa, sest seda ala ma tunnen. Selge on, et me peame vaatama, kuidas ma saan Laimjala kultuuriellu tulevikus oma panuse anda. Samas tänast olukorda tundes, saan ma öelda, et ma ei pea seda asja seal kulturnikuna vedama, vaid saan abiks olla kõigega, mis puudutab kino teemasid. Ja kultuurijuhina ei juhenda ma ju tantsuringi ega laulukoori, vaid korraldan, et oleks juhendajad olemas ja saaksid oma tööd teha. Ma olen selle koha pealt täitsa rahulik. Ei pea mina ilmtingimata sellel postil olema.

Nii et siis filmipõldu kündma?

Meil on Kinobussiga suured projektid käsil. Üks on noorte­projekt “Ettevõtlikkus läbi meediakirjaoskuse” (kus ka Saaremaa noored osalevad – toim). Teine on aga suur projekt koostöös Saksamaa ja Ecuadoriga. Hiljuti käisimegi Ecuadoris ja istusime kümme päeva ilma elektri ja internetita.

Need asjad võtavad paraku aja ja energia ära, aga see on valdkond, mida tunnen.

Print Friendly, PDF & Email